„Eranuhke ei armasta keegi“ ja „Saatus koosneb juhustest“, Gert Kiiler
Gert Kiileri sulest ilmus 2022. aastal kriminaalromaan „Eranuhke ei armasta keegi“ (Postimehe Kirjastus OÜ) ja 2024. aastal sellele järg „Saatus koosneb juhustest“. Suure õhinaga asusin lugema paljukiidetud Kiileri kahte krimilugu, kuna sarja I osa kandideeris Vilde-nimelisele kirjanduspreemiale ja II osa on tänavuste nominentide hulgas.
Esimese raamatu „Eranuhke ei armasta keegi“ alguses tutvuvad lugejad peategelase Paul Johnsoniga, kes sündis küll Juhansonina, kuid läks 17-aastaselt vahetult enne II maailmasõda kaubalaevale madruseks. Hiljem sattus ta elama Ameerikasse ja võttis perekonnanimeks Johnson. Kui Pauli pruut April lastakse mehe silme all maha (Paul ei jõudnudki neiule kihlasõrmust üle anda), otsustab mees naasta Eestisse, kuna Ameerikas ei pea teda enam mitte miski kinni. Ta müüb maha ookeanivaatega maja, võtab kaasa 1957. aasta punast värvi silmatorkava Chevrolet Corvette’i ja naaseb aastal 1961 sünnilinna Viljandisse.
Kuna Paul on juba Ameerikas elades kurikaeltega kokku puutunud ja eluraskustes karastunud, on loogiline, et ta Eestisse naastes eradetektiivibüroo asutab. Tema sekretär, kes salapärastel asjaoludel ühel päeval Pauli kontorisse sisse vuhiseb, on kena naine, mitte mõni krunni ja prillidega torssis tädike. Eva Moon palub enda perekonnanime hääldada nagu lill, mitte kuu (moon – inglise keeles kuu).
Tandem Paul ja Eva sobivad kui valatult ja nende kuritegude lahendamisi on lust lugeda. Alates esimestest lehekülgedest rullub lahti mõrvamüsteerium, kui üks mees näeb pealt teise mehe tapmist, aga laip kaob nagu nõel heinakuhja ja kadunukest näinud mehikest ennast ähvardavad mõrva eest rootsi kardinad. Action mööda Ameerika mägesid kestab lõpulehekülgedeni ja vahepael saab ka eradetektiiv Johnson mafioosode käest kõvasti klohmida. Samuti on ta pinnuks silmas kohalikule politseile, keda esindab inspektor Luht. Linnakese koorekihi kohta käivat värskemat klatši aga jagab Paulile klassivend Georg, ajalehe Sakala peatoimetaja.
Kui esimeses raamatus „Eranuhke ei armasta keegi“ võib ehk vargsi loo lõpplahendust ette aimata, kuigi ka selles loos on palju üllatavat, siis teine osa „Saatus koosneb juhustest“ on krimikirjanduse fännile tõeline maiuspala.
Selles loos on ühe neiukese kadumise oluliseks kahtlusaluseks kasiinoboss ja kohalik mafiooso Manfred Braun ehk Manny. Mees on küll segatud paljudesse allmaailma kahtlastesse kuritegelikesse afääridesse, olles mitmel puhul niiditõmbaja, aga jõustruktuuride hammas talle peale ei hakka. Macho-mees Mannyon samas ka ehtne tõusik, kelle kohta Paul ütleb, et „olin elus piisavalt näinud tegelasi, kes ühel hetkel rikkaks saanuna olid minetanud igasuguse sideme oma lihtrahvaliku minevikuga ja tundsid end ühtäkki eriti väljavalituna“. Kõlab vägagi tänapäevaselt uusrikaste kohta.
Gert Kiileri kirjanduslik keel on mahlakas, täis humoorikaid kujundeid. Näiteks: „Enamasti suhtutakse detektiividesse nagu prügivedajasse või suguhaiguste arsti – meid läheb paratamatult vaja, aga kui vähegi võimalik, siis välditakse. Isegi siis, kui meid palgatakse.“ Või teisal: „Udu oli kadunud, kuid ilm oli endiselt hülge unenäo sarnaselt hall, suus oli eilsest külmarohust selline maitse nagu oleksin öö läbi vatijopet närinud.“
Raamatu lugemine on justkui kujutlusmatk mööda lehekülgi. Vaimusilmade ette kangastuvad nii tegelased kui ajastu ja ümbritsev keskkond, milles sündmustik hargneb. Kiileri krimiromaanid on küll lood ulme- ja fantastika vallast, aga ikkagi ei suutnud ma lugedes „võluda“ ennast mitte kuidagi aastasse 1961, mil mõlema romaani sündmustikud aset leiavad.
Lahti rulluvad krimilood meenutavad pigem 1990ndate algusaegu, mil taasiseseisvunud Eestis tekkis uusi ärisid nagu seeni peale vihma. Avati kasiinosid, pandimaju, kiirsöögikohti, mille nurgas seisid mänguautomaadid, suurtes linnades rallisid ringi rullnokad ja allilmategelased teostasid räkitit ning rahajõmmid-kapitalistid muudkui rikastusid.
Arvan, et autor oleks võinud kulutada vähemalt lehekülje või paar, kirjeldamaks olukorda, milline oli tema nägemus II maailmasõja lõpust, kes sõja kaotasid ja kuidas siis ikkagi Eesti iseseisvuse säilitas ning kapitalismi tüüris. Lugedes saame teada, et Paul Johnsoni vanemad hukkusid II maailmasõja ajal, samuti on mõned tegelased saadetud Siberisse ja sealt koguni tagasi tulnud. Aga mis juhtus Eestis ja Viljandis peale sõja lõppu kuni aastani 1961 jääb mõistatuseks. Loomulikult pole Kiileri krimilood ajaloolised romaanid. Aga julgen arvata, et need lugejad, kes on sündinud ja koolis käinud Brežnevi ajal ning kelle noorusaeg on jäänud 1990ndate esimesse poolde, ei suuda seostada Kiileri romaane mitte kuidagi aastaga 1961.
Tuleb aga tõdeda, et tegelikult pole vahet, mis aastasse ja kasvõi kuu peale kirjanik oma romaanide sündmustiku asetab, sest see on tema enda valik. Ohtralt põnevat meelelahutust leiab eradetektiiv Paul Johnsonist ja tema mahlakatest seiklustest lugedes aga kindlasti.
Gert Kiiler (sündinud 1974) on Eesti kirjanik, ajakirjanik ja humorist. Ta on lõpetanud Viljandi kultuurikolldži näitekunsti erialal. Laiemale publikule on ta tuntud kui menusarja „ENSV“ kaasstsenarist. 2018. aastal omistati Kiilerile Oskar Lutsu huumoripreemia.
Ülle Kask
