Ester Jõgi on verd andnud 117 korda
Ester Jõgi (60; pildil; foto: Tiia Paist) on doonor, kellel vereloovutamises ei ole Lääne-Virumaal vastast. Üllas naine, kes on saanud presidendilt medali, kinnitab, et vereandmine on vajalik eelkõige tema enda jaoks. Siiski – õilsust, missiooni, saatust tundub sellises teguviisis olevat küll ja rohkemgi veel.
Anu Viita-Neuhaus
2013. aastal loovutas verd 37 000 doonorit, kes tegid kokku 61 000 vereloovutust. Naisi oli nende seas hinnanguliselt 54 protsenti, nende seas ka Ester. Doonorlus läbib tema elu punase joonena ja aktiivne vereloovutaja on ta veel praegugi.
Arvud kinnitavad, et ta on verd andnud 117 korda. „Mõtlesin, et kui tervis lubab, annan viis aastat veel, siis lõpetan ära,“ loodab Ester.
Eriliselt eriliseks doonoriteks teeb Estri veel asjaolu, et tema veri kuulub vähe levinud gruppi, tema veri on 0 reesusnegatiivne.
Doonoriks sai juhuslikult
Estri doonoriajalugu saab alguse õitsvas nooruses ja juhuslikult. Kohalik velsker arvas, et naine sobib suurepäraselt vereandjaks. Nii jõuabki Ester kolme tilka verd andma teise inimese soovitusel, kuid enda soovil ja tahtmisel.
„Olen doonor 1974. aastast, kui esimest korda verd andsin, olin 20aastane,“ räägib ta. „Viru-Jaagupi velsker kutsus ja nii ma hakkasingi esialgu iga kahe kuu järel verd loovutama.“
Esimese korra erilisust ta ei mäleta, küll aga meenuvad talle inimesed, tunded ja protseduur. „Oli suvi, läksin verd andma Rakvere haiglasse. Protseduurist mäletan, et mulle pandi selga kaitseriietus, pähe mask ja jalga sokid, nagu oleksin läinud operatsioonile. Rakvere Lihakombinaadist oli palju inimesi, mehed rääkisid, et nüüd lõigatakse käsi täitsa lõhki. Eks ma ikka pelgasin, minu ees minestas üks inimene. Pärast vereandmist mõistsin, et see ei ole midagi erilist ega hullu.“
Sellest päevast alates sai „verelaskmisest“ Estri jaoks eluviis. Tookordsed privileegid – toidutalongid restoranis einestamiseks ja vabad päevad – olid head motivaatorid.
„Mulle väga meeldis, et puhkusele sain doonorina viis või kuus päeva lisa. Toidutalongid, mille eest sai Tallinna tänava restoranis hästi einestada, tähendasid tihtipeale hea seltskonnaga toredat pidu,“ ütleb Ester ja meenutab, et tollel ajal toimusid pidevalt doonorite koosviibimised. „Kohalik velsker korraldas, tegime kohvilaua, jutustasime, muusika mängis. Pidulikumas osas said auhinnad need, kes olid verd andnud kauem. Üks autasustamine oli lausa Muuga tuulikus.“
Siis, kui ajad olid teised, tähendas vereandmine ka seda, et doonorid said meelehead. „Kingitused olid uhked, olen saanud serviise, mul on kodus mitu termost,“ muigab ta. „Doonoritunnistus tähendas eelisjärjekorda arsti juurde. Raha anti ka, kui oli eriväljakutse. Praegugi võiks olla väike rahasumma, kes sellest ikka ära ütleb?“ nendib Ester.
Kingitused, mida praegu doonoritele pakutakse, on praktilised. „Kruus, pastakas, märk, viimasel ajal mesi – see on kõige tervislikum. Talvel olen saanud sokke, kandekoti. Olen rahul,“ mainib ta ja kinnitab, et tore on ka see üllatus, kui ikka tunnustatakse ja meeles peetakse.
Au ja kiitust on Ester nende aastate jooksul kogenud tublisti. 2004. aastal andis Eesti Vabariigi president kauaaegsele doonorile Eesti Punase Risti teenetemärgi. Medali saamisest sai Ester teada ajalehe kaudu. „Töötasin poes, olin tööl, inimesed tulid ja soovisid õnne. Nemad lugesid enne, kui ise teada sain,“ jutustab ta ja kinnitab, et „ausalt öeldes pole ma seda ordenit kandnud, aga mõnikord võtan välja ja vaatan.“
2008. aastal tunnustas teda sotsiaalminister, 2010. aastal Vinni vallavalitsus. Mis tunne see on? Uhke?
„Mis uhke tunne, ma olen harjunud doonoriks käima, teen seda ka enda pärast – enesetunne on pärast vereloovutust nii hea. Mul olid meeletud peavalud, peale seda kadusid ära. Praegu käin harvemini, sest ma mõtlen, et on nooremaid, aga nüüd kutsusid jälle. Eks ma pean minema. Üks hea asi on ka see, et saan oma tervist kontrollida. Ükskord sain just seda kaudu teada, et vererõhk on kõrge, ise ei tunnetanud,“ räägib doonor, kes on nende kümnete aastate jooksul on tagasi saadetud vaid korra – hemoglobiinitase oli tookord madal.
Kas vereandmise päev muudab tavapärast eluolu? „Ei. Enne seda ei söö ma rasvast toitu, püüan kergemalt läbi ajada. Päeval samamoodi, ei tee midagi erilist. Pärast vereandmist ei tee pingelist tööd. Peaksin rauarikkaid toite sööma, kuid tihtipeale ma seda ei tee.“
Doonorlusele võiksid kõik mõelda
Kas doonoriks sünnitakse või saadakse? „Mul on jäänud see asi hinge, mulle tundub, et pean käima ja lähengi,“ vastab Ester. „See ei ole kohustuslik, kuid ma mõtlen, et saan ju minna, mul on endal ka pärast hea olla.“
Ester arvab, et kõik inimesed, kellel tervis hea, võiksid mõelda doonorlusele. „Ma ei tea, miks inimesed verd ei anna. Ega see neile halba tee,“ ütleb ta.
Ka tema tutvusringkonnas pole teist sellist vereloovutajat. „Lähedaste ja sõbrannadega pole sellel teemal pikemat juttu olnud, aga eks nad kiidavad ikka, küsivad, mitmes kord oli. Kui doonoriks hakkasin, võtsin ühes ka kaksikvenna, kuid temal kippus olema hemoglobiinitase kõrge. Teised lähedased pole sellest pidanud.“
Kas suuremeelne heategija mõnikord mängib ka mõttega, kes saab vere omanikuks? „Olen mõelnud küll, kellele see läheb, kuid on öeldud, et verest tehakse ravimeid. Ega nemad ka tea, kellele,“ räägib särtsaka ja vajaliku kraami andja.
_______________________________________
Põhja-Eesti regionaalhaigla juhataja Riin Kullaste:
„Vajame regulaarselt kõiki veregruppe. Naised võivad verd loovutada iga 90 päeva järel, mehed iga 60 päeva järel. Püsidoonoriks peame neid doonoreid, kes loovutavad verd vähemalt üks kord aastas. Julgustame doonoreid verd loovutama lausa kolm-neli korda aastas.
Doonorluse suurim pluss on teadmine, et inimene tegi heateo. Kuigi inimene kulutab selleks isiklikku aega, on doonorlus asendamatu tegevus, mis aitab päästa palju elusid. Paljud doonorid loovutavad verd ka sel põhjusel, et nad ise või nende lähedased on vajanud vereülekannet või võib-olla vajavad nad tulevikus ka ise abi. See on võimalus midagi head korda saata.“
Allikas: www.verekeskus.ee
