Ettevaatust! Krampused on ringi liikumas!

Jõuludeemonite Krampuste peamine tegutsemisareaal on Alpide saksakeelsed piirkonnad, kuid siiski tuleks igaks juhuks ka meil tähelepanelik ja valvas olla, sest võib-olla eksib mõni sarvik ka siiakanti ära.

Allan Espenberg

Saksakeelses kultuuriruumis kuuluvad Püha Nikolause kaaskonda mitmed arhailised hirmutised. Kui algselt oli kiriku poolt lausa surmanuhtluse ähvardusel keelatud kellekski kuratlikest olenditest kehastuda, siis aja jooksul on leebutud ning Nikolaus ja rahvalikud peletised on omavahel lõimitud.

Möllab peamiselt Alpimaadel

Kõige kuulsam neist olenditest on Krampus, kes on advendiaja väga populaarne tegelane esijoones Alpide piirkonnas. Teda teatakse Tiroolist Sloveeniani ning nüüdseks on jõudnud ta ka Ameerikasse. Kõige menukam on Krampus tänapäeval Austria Salzburgi liidumaal ja Saksamaa Baieri liidumaal.

Krampus tähistab keskülemsaksa keeles midagi elutut, kuivetunut ja närtsinut, aga seda on seostatud ka küünistega. Eri piirkondades kasutatakse selle mäekoopas elutseva pahareti kohta erinevaid nimesid: Klaubauf, Niklo, Tuifl, Tuifltag, Tuifltratzen, Ganggerl, Gankerl jne, kuid Krampus on neist kõige tuntum.

Krampust on kujutatud alati sellisena, millisena mingi ajastu inimesed kõige jubedamat olendit ette kujutada oskasid.

Ta on segu saatanast, saatürist ja trollist – karvane, soku habemega, puseriti kihvadega, vahel seakärsaga, vahel pika punase keelega, hõõguvate silmadega ja soku jalgadega soerd. Sarved sai Krampus suhteliselt hiljuti, tänu katoliku kirikule.

Tavaliselt kannab Krampuseks maskeerunud inimene kogu pead katvat maski ja lamba-, kitse- või jänesenahkset türpi. Algsed maskid olid riidest ja nahast, hiljem hakati neid nikerdama puust. Tänapäevased tehismaterjalid võimaldavad valmistada aina võikamaid näokatteid, ent tõeliste fännide seas on au sees vaid professionaalsete meistrite poolt naturaalsetest materjalidest käsitööna valmistatud maskid, kõik muu on nende arvates kitš. Üks korralik klapplõuaga puust mask kaalub vähemalt 10 kilogrammi. Kogu kostüüm kokku võib kaaluda aga ligi 40 kilogrammi.

Krampuse varustusse kuuluvad hobusejõhvidest piits, vöö külge kinnitatud lehmakellad ja suured teraskuljused, lehmaketid (viimased on vajalikud saatana põrgusse aheldamiseks). Seljale on kinnitatud mahukam kott või korv pahade laste kaasavõtmiseks. Sajandeid on ju lapsi hirmutatud, et Krampus tassib sõnakuulmatud põngerjad mägedesse oma koopasse.

Hirmsa välimuse, kolistamise ja lärmitsemise eesmärk on pahadele vaimudele tünga tegemine ja nende eemale peletamine – neile peab jääma mulje, et keegi on nende töö juba ära teinud.

Kärtsu-mürtsuga minnakse liiale

Krampused ei tohi ringi liikuda ilma Nikolauseta. Veidra koosluse algne mõte sümboliseerib hea võitu kurja üle. Kurjuse kehastus Krampus karistab ise kurjust ja alistub alati pühaku headusele. Ja nii ongi nad juba sajandeid käinud üheskoos hoovist hoovi, majast majja. Üks jagab headele lastele salmilugemise eest kingitusi ja kiitusi ning teine hirmutab ja karistab pahasid.

Tavaliselt saadab Nikolaust mitu Krampust – mida rohkem, seda uhkem. Lisaks neile kuulub Nikolause kaaskonda kindlasti keegi, kelle ülesandeks on kanda suurt kingikorvi – teda nimetatakse Korvikandjaks, Metsmeheks või Moorameheks. Mõnel pool on nendeks inglid, nõiad ja muud paikkonnaomased olendid. Kogu see kirju jõuk, niinimetatud pass (mõnikord ka bass) oli varasematel aegadel liikvel 5. ja 6. detsembril – Krampuste päeval ja nigulapäeval, kuid nüüd võib neid kohata terve detsembrikuu vältel.

Kui passe tekkis aina rohkem juurde, siis hakkasid nad pärast kodude külastamist kogunema turuplatsidele ja keskväljakutele. Kuna ettevalmistused on aeganõudvad ja kulukad (kogu varustus võib maksta 1800 kuni 2500 eurot; ainuüksi ehtne sarvepaar maksab umbes 900, käsitööna nikerdatud mask 700 ja plastikmask internetist ostes 350 eurot), siis tahetakse ennast kauem ja põhjalikumalt näidata. Nii areneski nendest kogunemistest aja jooksul välja nn Krampuslauf ehk Krampuste jooks või rongkäik, millest tänaseks on saanud Salzburgis, Kärntenis, Tiroolis ja Baieris iga-aastane hullus.

Tänapäevased Krampuste rongkäigud on segu paganluse, jõulude, halloweeni ja õudusfilmi elementidest. Mõnel pool külvavad need tõelist hirmu ja õudu. Põrgumöllu tegevad salgad liiguvad tänavail, hirmutavad möödujaid, kolistavad kuljuste ja kettidega, vehivad piitsadega, millega pihtasaamine pole sugugi valutu.

Õhtutundidel on korraga liikvel sadu, suuremates linnades lausa tuhandeid Krampuseid. Põrgulikuma meeleolu loomiseks kasutavad nad meeleldi väävlihaisu, tossu, pürotehnikat, megafone. Kärts ja mürts peab olema maksimaalne. See agressiivne seltskond kipub ka mõnuga vägijooke pruukima, piitsa üleliia uljalt vihistama ja kaklema.

Just nendesuguste nuhtluste tõttu on Krampuste maine kõvasti alla käinud. Paljud inimesed ei julge mürgeldavate sarvikute pärast detsembrikuus kodust väljagi minna. Mõnel pool on vägivald Krampuste ja publiku vahel kontrolli alt väljunud, isegi politseinikke on saanud vigastada.

Ebameeldivuste ärahoidmiseks on hakatud Krampuste jooksude ajal turvanõudeid oluliselt karmistama. Metslaste mölluala eraldatakse pealtvaatajatest tõketega ja kehtestatakse karme reeglistikke. Väga halvasti käituvad grupid saavad „punase kaardi“ ja eluaegse osalemiskeelu.

Krampuse pildiga kaart.

Allikas: wikipedia.org