ETV 60 – Valdo Pant, Urmas Ott, Mati Talvik ja teised

„Jäävad ja pühad mõisted on maa, kus ma elan, ja keel, mida kõnelen,“ on öelnud legendaarne Valdo Pant – läbi aegade parimaks teleajakirjanikuks tituleeritud Eesti telemaailma kroonimata kuningas. Teisele kohale saab asetada (eks igal muidugi oma arvamus) kunagise Nõukogude Liidu superstaari Urmas Oti ja auväärsele kolmandale tänaseni ETVs töötava telelegendi Mati Talviku.

 

Ülle Kask

Esimesed televiisorid, mis 1955. aasta jaanilaupäeval Tallinnas müügile jõudsid, olid sama marki kui enamik Nõukogude Liidu kauplustes müüdud telereid – KVN-49. Nimi tuletati televiisorimargi loojate, Leningradi inseneride Vladimir Kenigsoni, Natan Varšavski ja Igor Nikolajevski nimetähtedest.

Naljahambad leiutasid tollal marginimele kohe uue tähenduse, mis olevat olnud lühend venekeelsetest sõnadest: „kupil, vkljutšil, ne rabotajet“ ehk „ostsin, lülitasin sisse, ei tööta“.

1955. aasta 19. juulil, mil toimus esimene ETV ametlik proovisaade, oli televiisoreid ainult 238 kodus. Aasta lõpuks oli aga nende hulk juba viis korda suurem.

Esimene saatepäev kestis 2 tundi ja 35 minutit. Selle juhatasid sisse teadustajad Ofelia Mikk ja Zinaida Madissova. Seejärel näidati lühiülevaadet Tallinna telekeskuse valmimisest, ringvaadet „Nõukogude Eesti nr 18“ ja mängufilmi „Andruse õnn“. Lõpetuseks pajatas dirigent Gustav Ernesaks laulupeo ettevalmistamisest ja koor laulis „Tuljakut“.

Teleajakirjanike esinumber on Valdo Pant

Tänapäeval on raske ette kujutada väikeseid kobakaid pildikaste, mis tollal olid peredes luksusesemeks. Nüüd toretsevad elutubades terveid seinu täitvad suure ekraaniga LED-telerid või vaadatakse saateid hoopis nutitelefonist. Tehnika on arenenud linnutiivul, aga televisioonisaateid teevad ikkagi inimesed.

Läbi aegade peetakse parimaks saatejuhiks legendaarset reporterit Valdo Panti, kes on ajalukku läinud Teist maailmasõda kajastanud saatesarjaga „Täna 25 aastat tagasi“.

Ene Hion, kellel oli noore ajakirjanikuhakatisena au töötada koos Valdo Pandiga, kirjutab oma raamatus „Valdo Pant – aastaid hiljem“: „Kui kaamerad tööle hakkasid, laskus Pandi suu ette kooguga mikrofon nagu õngekork ja ta ütles stuudiovaikuses sõnad, millega algasid kõik tema „Täna…“ saated: „ Täna 25 aastat tagasi…“

Hion meenutab, et mida Pant oli läbi kirjutanud, seda jutustas ta peast nii täpselt, et võis näpuga järge pidada. Pandil oli fenomenaalne mälu. Ta oli kaadris üksinda, vaid kaardikepp käes, aga auditooriumi pinge ei raugenud hetkekski. Tal oli esmaklassiline diktsioon, ta võis sosistada, aga iga silp oli kuulda.

Ta rääkis nii, et võimatu oli ennast televiisori eest lahti kiskuda. Tema jutustus pani hinge kinni pidama. Tema jutu tegelased kutsusid esile siira vaimustuse, kaastunde või õiglase pahameele. Ta oskas liigutada oma jutu käigus intriige ja salasepitsuste hammasrattaid. Ta andis ise oma jutule suuna, pidas sellest kinni ega vältinud sealjuures efektseid kõrvalekaldeid. Ta liikus stuudios elegantselt, tähendusrikkalt nagu osaleks mingis rituaalses protsessioonis.

Hioni meelest on pealekasvanud põlvkondade silme ees Teine maailmasõda justkui uttu vajunud. Sõjajärgse põlvkonna autorid tuginevad ajalugu lahti kirjutades sõjaliste ning poliitiliste strateegiate tundmisele ja materjalile, mis on tulnud päevavalgele pärast Nõukogude impeeriumi kokkuvarisemist. Valdo Pant kogus materjali aga siis, kui tunnistajad olid veel elus. Ta sai fotosid rindeajakirjanikelt, kes võtsid tema saadetes ka ise sõna ja jutustasid, kus ja kuidas need pildid tehtud said.

Valdo Pant lammutas ja solvas oma saates „Täna 25 aastat tagasi“ mõlemat poolt ja pani mõtlema selle üle, et sõjas tähendas inimene vähem kui sipelgas saapatalla all. Inimesed hukkusid igaveseks, neid justnagu polnud olemas olnudki. Neil ei olnud kodu ei siin ega seal, neil ei sündinud lapsi.

Liitlased poleks seda sõda ilma Nõukogude Liiduta võitnud, kuid see, kuidas sõda peeti, sõja tegelik hind ei ole veel ikka lõplikult selge. Ka täna, 70 aastat tagasi.

Elegantne ja glamuurne Urmas Ott

Legendaarne Urmas Ott töötas ETVs diktorina ja uudistelugejana alates 1979. aastast. Ott võitis rahva südame selge ja puhta diktsiooni pärast. Teisalt meeldis inimestele Oti kelmikas naeratus ja kommentaarid, millega ta järjekordse Nõukogude Liidu töörahva uudise eetrisse paiskas. Näiteks kui tuli välja teadustada uudislugu kartulite võtmisest, lisas Ott sellele viimase repliigina: „No vaatame, kuidas need mugulad siis Saaremaal kasvavad.“

Otil oli kombeks otse öelda ja ta ei löönud kõhklema ka ülemuse Enn Eesmaa ees, kui too nõukogude korrale kohaselt pidi sügisel oma töötajaid kartulipõllule saatma. Ott põrutas otse: „Kui mul miski siin maailmas südamest kallis on, siis kolhoosi kartulipõld. Ma meelsasti läheksin ja veedaksin seal terve sügise, aga anname kõigepealt Marite Kallasmaale selle suurepärase võimaluse.“

Ülemus oli sunnitud parteibossidele teatama, et AKst sel sügisel mitte keegi suure töökoormuse tõttu kartulipõllule minna ei saa.

Otile oli diktoriametis üpris lähedal ka töölt vallandamine. Enn Eesmaa tegi talle paljude sõnavõttude ja kommentaaride pärast märkuse. Marju Lauristin aga andis Tele- ja Raadiokomitee esimehele Enn Anupõllule nõu Oti talenti mujal kasutada, kuna diktor oli oma ametist välja kasvanud.

Urmas Oti karjääris toimus murrang 1986. aastal, mil ta alustas saatega „Teletutvus“. Aasta hiljem hakati saadet näitama üleliidulises Kesktelevisiooni programmis veerand miljardile inimesele.

Mis oli Oti fenomen, on paljud küsinud. Meediaekspert Hagi Šein on öelnud: „Vestlussaateid on igavesti tehtud ja tehakse edaspidigi, aga sõulikku isikuintervjuud polnud Eestis ega Venemaal varem nähtud. Selle zhanri omapära on, et saatejuht püüab sihikindlalt külalist endast välja viia – väita, et ta on lurjus, või tõestada, et ta on ingel. Urmas valdas seda uhkelt.“

Meediakonsultant Raul Rebane on Urmas Otti iseloomustanud kui karismaatilist ja julget inimest, kellel oli geneetiline soodumus populaarseks saada: „Staariks sünnitakse, selleks ei õpita.“

Grand Old Man Mati Talvik

Mati Talvik, kõige pikema staazhiga teleajakirjanik, on ETV ekraanil olnud alates 1967. aastast. Kauem kui ei keegi teine.

Mati Talvik on öelnud, et praegu on teletegemine tööstuslik. Varem oli see aga tunduvalt kollegiaalsem, inimestel oli rohkem aega, istuti kohvikus, kus käis tõeline elu. „Mõni tegi seal saadet, Valdo Pant kirjutas teksti, Hardi Tiidus mängis sõpradega malet. Ka telemaja fuajees olid malelauad. Nüüd ei olegi enam sellist koosolemise kohta.“

Mati Talviku pikka ja kirevasse telekarjääri on mahtunud nii mõndagi ja teda on ähvardatud koguni kirvega. Talvik meenutab raamatus „Telestaaride uskumatud juhtumised“, kuidas 1970ndate keskel meelelahutussaadet „Palav puder“ tehti.

Üks lugu oli Pääsküla prügimäe kroonimata kuningast. Mees oli utiili sorteerimisega nii palju raha kogunud, et tal oli õnnestunud Vabaduse puiestee lõppu klaaskatusega maja ehitada. Ta oli selline omamoodi mees, sõjas natuke põrutada saanud. Tema majapidamises olid ka loomad. Laut oli küll selline, et lehm hõõrus oma küljed seal ära ja paks hais käis üle pea.

Mees sorteeris konte ja metalli ja makulatuuri ja müüs need edasi – see oli tema teenistus. Kraami vedamiseks oli tal hobune, kes elas maja alumisel korrusel.

„Mees rääkis ja näitas meile seda kõike, aga ütles, et ei tohi filmida. Ma pakkusin, et võibolla lauda taustal, aga ta ei olnud nõus. Lõpuks vaatasime ühe ilusa nurga ja näitasime talle, kuidas see kaadris paistab, siis ta nõustus. Enne intervjuud võttis ta kirve ja ütles, et kui operaator keerab kaamera sinna, kuhu me kokku ei leppinud, lööb ta teda kirvega. Ja nii oligi, andis intervjuu, kirves käes. Õnneks ei löönud, aga ega me ise keeranud kaamerat ka,“ on Talvik meenutanud.

Mati Talvik on pikkade aastate jooksul jõudnud teha noortesaateid, meelelahutust, propaganda- ja ühiskonnaelusaateid ning põnevaid ajaloolisi sarju ja pärjatud mitmete tiitlitega. 1985. aastal pälvis ta Valdo Pandi nimelise ajakirjanduspreemia. Tema viimane, 2007. aastal alustatud sari „Eesti aja lood“ on toonud mehele kuldmikrofoni ja Kaitseliidu eriteenete medali.

Meediaekspertide koostatud teleajakirjanike Eesti 10 parema hulka kuuluvad: Valdo Pant (1928-1976), Urmas Ott (1955-2008), Mati Talvik, Rein Karemäe (1934-2014), Vahur Kersna, Aarne Rannamäe, Toomas Uba (1943-2000), Enn Eesmaa, Hannes Võrno ja Mihkel Kärmas.

 

Kasutatud allikad:

Ene Hion. „Valdo Pant – aastaid hiljem“

Margit Mikk-Sokk. „Telestaaride uskumatud juhtumised“

Marii Karell. „Urmas Ott. Teletähe lugu.“