Evergreen

Oma seitsmekümne viiendal juubelisünnipäeval ütles Ita Ever: “Sellest 75 pole vaja eriti suurt numbrit teha.” Ja lisas oma roheliste silmade välkudes: “Ma saan veel aru, kui tuleb 90. sünnipäev, tulge siis tagasi.“ 1. aprillil sai Evergreenil läbitud 84. verstapost.

Marvi Taggo

Ita kuulutas oma 77. sünnipäeval, et ta on nüüd 14aastane. „See on ju lihtne matemaatika -7+7=14,“ lõmpsis ta.

Ever on endiselt täpne. Ise ütleb ta, et vahel on ka ebatäpne, ületades sõiduteed sebra kõrvalt. Ta on kinni vanas – enne kodust väljumist harjab oma vana mütsi, samas kui uhked kübarad itsitavad riidekapi riiulil. Aga ta jaatab noornäitlejaid.

Ita on külmainimene, magab padjata ja lahtise akna all ka talvel.

Ita Everi kolm häält

Mida kortsud muudavad? „Ma olen väga palju vaeva näinud, et neid välja teenida,“ naerab Ita. „Kui ühe naise murrangulisel päeval elatud aastatele tõsiselt tagasi vaadata, lohutab mind ühe kolleegi ütlemine: „Võta näide loodusest – vana ja kuivanud puu, aga kui huvitav ta on.““

Ja mõned Ita jaoks olulised asjad veel: talle meeldib svingmuusika, hellus, romantika, igatsus. „Laval oleksin veel tahtnud mängida Sarah Bernardti või midagi gretagarbolikku,“ ütleb ta.

Kadunud Eino Baskin on kinnitanud, et Ever on mõnes mõttes muutumatu: tervitab, uudistab, räägib tänaval või bussis mõnusat juttu, aga intervjuud andes on kidakeelne. „Lõmpsib, et unistab reisist Brasiiliasse ja käib jõusaalis,“ on maestro Baskin rääkinud. „Mõnda asja aastad siiski muudavad. Ever ei suitseta enam, aga armastab süüa väga head šokolaadi. Eluaastate lisandumine võib näitlejat küll ahistada, aga Everi kohta see ei käi – tema on teatrile muutumatult tähtis ja vajalik.“

Ma ei tea, et Ita oleks kunagi olnud kahekeelne, aga seda olen kuulnud, et ta on kolmehäälne. Hommikul telefoni vastu võttes ja õhtul raadios, kui ta unejuttu loeb, on Ita Everi hääl madal ja natuke kahisev. Tänaval ja teatrikoridoris on see hääl tunduvalt kõrgem, lavastuses „Hiilgav!“ aga lausa koloratuurne.

Siim Selis, kes oli külalisena lavastuse „Hiilgav!“ lauluõpetaja, kinnitas, et Ita Everi hääl on suure ulatusega. „Huvitav on veel see, et Everil on nagu kaks häält: need kõrged noodid, mida ta välja pigistab, on vaat et kolmandas oktaavis. Ja põnev on see lisasaund, mis sellega kaasas käib – Everi hääle koloriit ja oobertoonid. Seesama nukitsviguri hääl „Nukitsamehe“ filmist.“

Ita Everi hääl on vaieldamatult isikupärane, seda juba teisega ära ei vaheta. Isikupärase häälega näitlejaid polegi nii palju: kui kokku lugeda, jääb ühe käe sõrmedest ülegi. Ita Everi hääle tunneb kohe ära, ükskõik kas raadios, televisioonis, rääkimata teatrilavast. Räägib küll autori teksti, aga hääles „jookseb“ alltekst.

„Ma isegi ei tea, missugune hääl tal õige on,“ tunnistas Ita kunagine kolleeg Ülle Ulla. „Ta teeb oma häälega igasuguseid vigureid. See hääl on Everiga kokku sulanud – värvikas ja fantastiline. „Pihlakaveinis“, kus me koos mängisime, oli Ita alles lava taga, kui hüüdis mind – Marta, Marta. See ajab nii kangesti naerma, kui lopsakas ja mitmeplaaniline tema hääl on.“

„-itasti!“

75. juubelisünnipäeva otsustas Ita Ever tähistada tragikoomilise etendusega „Kolm pikka naist“, kuigi tema ampluaad arvesse võttes võinuks etenduseks olla näiteks ka „Kuninganna nimega kuningas Lear“, kui selline olemas oleks.

Juubelile eelnenud kuul oli Ever nädalaid täiesti hääletu. Selline aeg on näitleja jaoks õuduslugu. „Kolm nädalat vait olla, kas seda veel vähe oli?“ kihistas Ita naerda, kui hääl juba taastuma hakkas. Kui keegi helistada ja söandas küsida, kuidas on, vastas Ita „i-d“  venitades: “-itasti!”

Ita Everil on olnud ka häälepaelte operatsioon. „Jah, tol korral nii lihtsalt ei läinud. Hääl ei taastunud.“

See oli päev pärast üht järjekordset draamateatri uue hooaja avakoosolekut, kui Ita Ever läks Keskhaiglasse häälepaelte operatsioonile. Diagnoositi häälepaelte funktsionaalsed häired, mis tekkisid arsti sõnul stressist ja ülepingest. „Mis siin rääkida, operatsioon nagu operatsioon ikka, narkoosiga. Tohter oli väga tore ja ütles, et katsuge nüüd silmi lahti hoida. Ja nii, kui ta selle lause ütles, nii olingi läinud! Operatsioon kestis veerand tundi. Ärgates oli esimene lause, et ma nägin und. Tohter ütles, et väga armas, ja lasi mul veel paar lauset öelda. See oli kahe häälepaela vaheline polüüp, mis häälepaelu liikuda ei lase, ütles tohter mulle. Muidugi võhiklikkusest oli mul suur mure, kas hääl on pärast operatsiooni sama tämbriga või järsku muutub. Ei, absoluutselt kõik on normis ja hääles vähem kahinat.“

 Kuidas sa teksti omandad?

Kunagi ütles draamateatri toonane peanäitejuht Ilmar Tammur: „Ever on pisike ja pisike on ka tema hääl.“ Aga kes osanuks siis arvata, et Ever on materjal teatrile, teleteatrile ja filmile.

1953. aasta sügisel, kui Ever draamateatrisse vastu võeti, võis noorest säravast tüdrukust tulla näitleja ja võis ka mitte tulla. Nüüd pole see kahtlemata enam mingi uudis, et Ita Ever on talent, kellest saab palju “teha”.

„Augustivalguses“, ise selleks ajaks juba 80, käis Ita kolm tundi treppidest üles ja alla ning rääkis teksti. Keegi ei tulnud selle peale, polnudki küsimustki, kuidas eakas näitleja kolme tunni jagu teksti pähe sai. Kas teksti omandamine, vaatamata eluaastatele, on ikka veel Everi südamespordiks?

„On üks niisugune tee, mida ma joon,“ sullerdab Ita vastuseks. „Aga mis tee see on, selle olen ära unustanud.“

Ajakirjandus on tuntavalt rõõmurõngastes, kui saab Everist kirjutada. Aga Ita ütleb tagasihoidlikult: „Publik on mind kuidagi üles puhunud.“

Õnneks ta eksib. Evergreen´ iks sai ta ikka ise.

„Ma olen tänulik tänulikkuse eest. Kuid kõik peab enda jaoks läbi mõtlema. Ma olen ju enda sõber. Olen äärmiselt huvitatud ning lõpmata tänulik, kui minu osatäitmiste kohta midagi öeldakse.“

Ka huvitab teda, miks etendustest nii vähe kirjutatakse. Võib olla tunneb ta vahel puudust isegi vigade lugejast?

„Olgu kriitika nii kibe kui tahes, aga see võib millegagi näitlejale kasulik olla. Mul oleks lihtsalt huvitav lugeda, kuidas üks või teine osatäitmisest või etendusest aru saab.“

Ita loeb huviga enda või siis etenduse kohta kõike, ka iseloomuta ja probleemituid retsensioone. Kas kriitika mõjutab teatrivaatajat? „Ma usun, et iga inimene vaatab etendust oma isiklike meeltega, tunneb, mis paneb kaasa elama, vapustab või ärritab.“

Ita Everi lavateekaaslased on öelnud, et laval on Ita Ever arvestav partner. Publik naudib teda kirka tegelasena – Ever on otsekui publiku oma.

Tõnu Aav: „Ma olen Ita Everiga laval väga palju koos mänginud ja tean, et Ita on tark, mõistev ja intelligentne näitleja, kes pole kaotanud huumorimeelt ja enesekriitikat. Talle võid alati kindel olla, apsu korral hädasse ei jäta.“

„Monoloog on monoloog,“ konstateerib Anne Paluver, „seal ei saa sind keegi aidata. Dialoogi puhul on vastutus suurem, kui tekstiga eksid. Aga Itaga on kindel, sest Ita on hea improviseerija ja laval mõistev partner.“

Ever ei salli silmaotsaski teesklemist. Ei elus ega laval. „Mitte midagi ei saa minu silmis teeselda. Ma tabaksin selle kohe ära.“

Aga Ita, sa ei ela ju eakohaselt?! „Kuidas ei ela eakohaselt?“ küsib ta vastu.

Aga väga lihtsalt: kas on tuua mõnd teist näidet, kus 84aastane näitleja on pea igal õhtul laval peaosas? Kui maailma lavadel ringi vaadata, siis niisuguseid uunikume ju leidub, aga Eestis küll mitte.