Fännifilm Bob Dylanist
Sel nädalal jõuab meie kinodesse režissöör James Mangoldi film „Täiesti tundmatu“, mis katab ühte jupikest laulja Bob Dylani elust ja kandideerib tulevasel Oscarite jagamisel kaheksas kategoorias kuldmehikese preemiale.
Margit Adorf
Ja mina virisen, et kuidagi nagu igav ja ühte auku oli kogu see lugu. Ma tegelikult ei oska kõnealust filmi hinnata selles võtmes, mis tunne oleks mul seda vaadates siis, kui ma oleksin tulihingeline Bob Dylani fänn, sest ma ei ole seda kunagi olnud. Ma olen selline täiesti tavaline keskmine inimene, kes teab, et niisugune laulja on olemas, kes teab mõnda eriti kuulsat Dylani laulu ja kes teab, et Bob Dylan on introvertne sell, kes on väga pikka aega kirjutanud laule ja muudkui tuuritab.
Pärast selle filmi vaatamist pean tunnistama, et ma ei saanud Bob Dylani kohta suurt midagi rohkem teada kui mu varasem pinnapealne info. Selles mõttes filmi pealkiri muidugi õigustab ennast, Dylan tuleb sinna filmi suht valge lehena, mingit taustainfot tema kohta ei saa, ja täpselt samamoodi ta selles filmis ka tundmatuks jääb. Me näeme kinoekraanil küll seda, kuidas ta saab kuulsaks ja fännid jooksevad hordidena staari kannul. Aga et me saaks teada midagi tema mõttemaailma või eluloo kohta, midagi lisaks sellele, mis kuskilt ajalehepealkirjadest aastate vältel infokildudena külge on jäänud, et see film kuidagi avaks Bob Dylani talenti ja maailma – seda ei juhtu.
Jah, ma sain kuulda väga palju Bob Dylani muusikat, jupiti. Muusikat vahemikust 1962–1965 on selles filmis tõesti palju. Ja lõpus on tiitrid, kus me saame teada ka seda, et Dylan sai Nobeli kirjanduspreemia, mida ta vastu võtma ei läinud ja muud niisugust nipet-näpet infot. Näiteks seda, mida siis teised filmis nähtud tegelased tegid ja kuidas filmis algselt mahavilistatud muusika sai albumina siiski üheks olulisemaks muusikaajaloos üldse ja kuidas Dylan oli suur revolutsionäär, kes muutis muusika ajalugu.
No tiitritesse paari lausega hea kirjutada, aga filmis on Bob Dylanit kujutatud lihtsalt kui üht introvertset ahelsuitsetajat, kes alguses on mõnevõrra tagasihoidlikum, aga siis muutub omal tasasel moel ülbeks. Ja nagu ma ütlesin, siis ega me midagi muud tema kohta teada ei saa, kui et tal oli kitarr kogu aeg käeulatuses ja muudkui tinistas laule kirjutada ning samal ajal suitsetas. Üldse on selles filmis väga palju suitsetamist, aga eks see käiski 1960. aastail elu juurde, suitsetati ka otse tele-eetris. Alkoholismi, muusikute kirstunaela, on siin filmis vähem. Naisi ja gruupisid on samuti üsna vähe ja armastuse stseenid on pigem õrnalt romantilised, mingit taldrikute lõhkumist ja hüsteerilist nuttu siin ei näe.
Mind tohutult häiris, et tõesti, no mitte midagi ei saa selle artisti kohta teada, isegi seda mitte, et tegelikult Bob Dylani nimi ei olegi Bob Dylan, vaid Robert Allen Zimmermann ja mis radu pidi või miks ta endale hoopis teise nime võttis. Tüüp astub bussi pealt maha, kitarr kaenlas, läheb otsib üles haiglavoodis lebava Woody ja ütleb kohe alguses, et tema on Bob Dylan. Kes see Woody on, peab publik juba ise teadma. Ma teile ütlen ära: see on Woodrow Wilson Guthrie, USA folkmuusika staar, kes elas aastail 1912–1967 ja kelle lood olid sageli poliitilise sõnumiga laetud. Tema kõige kuulsam laul on gospelmeloodiale tehtud „See maa on sinu maa“ („This land is your land“). Üldiselt, kui sa ei tea, kes on Woody, siis ei pea end väga rumalana tundma, sest ega ta meiekandis polegi nii kuulus kunagi olnud, et kõik seda nime austaksid ja mäletaksid. Kui teate Georg Otsa, siis see on isegi hästi. No ja Bob Dylanit.
Niisiis, filmi-Robert-Bob (Timothée Chalamet) tuleb suurde linna, kohtab kuulsat tõvevoodis lebavat Woodyt (Scoot McNairy) ja seal tal külas olevat Pete Seegerit (Edward Norton). Seeger on samuti kuulus folkmuusik ja tema kaudu saab ka Bob tasapisi pääsu parematele lavadele ja plaadilepingute juurde. Või noh, mis tasapisi, paari aastaga on ta kuulus poiss valmis. Alguses sebib ta noore naise Sylvie Russoga (Elle Fanning), vahepeal aga ripsutab tiiba kantrilauljatar Joan Baeziga (Monica Barbaro). Ja siis nende kahe vahel mitme aasta vältel ka pendeldab, kuid need romantilised liinid filmis jäävad üsna nõrgaks.
Barbaro teeb hea rolli ja laulab paremini kui Chalamet, samas Chalamet jäljendab Bob Dylanit päris hästi ja kui talle selle kehastuse eest peaks preemiaid jaguma, siis ma ei protesteeriks, teda võib rolli eest kiita küll. Aga kui sa oled keskmine inimene, kes Dylani kohta enne seda filmi suurt midagi ei tea, no targemaks sa eriti ei saa ja pole kindel, et see film ärataks suuremat huvi laulja elutee või loomingu vastu. Mina korra guugeldasin tema eraelu, et teada saada, mis teema siis nende naistega oli. Sylviaga läks ta lahku, Joaniga läks samuti lahku ja abiellus hoopis kellegi Sara Lowndsiga, keda filmis pole üldse, aga kes oli jäänud Dylanist 1965. aastal (aasta, mida film sündmuste poolest kattis) lapseootele. Tänaseks 83-aastasel Dylanil on kahe naisega kokku kuus last, viis last abikaasa Sarah’ga ja kuues oma taustalaulja Carolyn Dennisega. No see selleks.
Ma usun, et paljusid ajab kinno seda filmi vaatama suur uudishimu näha linateost, mis on nomineeritud kaheksale Oscarile. Ma soovitan teil enne kinno minemist lugeda Dylani elulugu, sest siis naudite filmi vast enam. Kui te olete Dylani tulihingeline fänn, siis tegelikult on võimalik, et te seda filmi näha ei soovigi, sest Bob Dylan ise ei ole selle filmi valmimiseks mingit panust andnud, koostööd temaga ei ole olnud, ta ei ole seda filmi näinud ja režissöör James Mangold on arvanud, et ega ta ka ei kavatse seda filmi kunagi vaadata. Küll aga on Bob Dylan sotsiaalmeedias korra kiitnud, et Chalamet on hea näitleja ja küllap ta tegi hea rolli. Muide, Dylan ei ole väidetavalt iial vaadanud ka mitte ühtegi enda kohta tehtud dokfilmi. Küllap on väga raske olla tema fänn, kui keegi soovib olla oma iidoli moodi ka päriselus. Eks ta üks omamoodi fenomen ole ja filmi väärib ta kindlasti. Muide, Bob Dylan on peatselt asumas USA tuurile, kontserdid toimuvad selle aasta märtsis ja aprillis. Hoog on tal endiselt sees, jõudu ja jaksu talle.
