Fantaasiakomejant keskealistele
Sel reedel kinodesse jõudev film „Mardikamahl, mardikamahl“ vastab ilmselt kõigi nende kohalike fännide ootustele, kes kunagi nooruspõlves ehk 1988. aasta paiku vaatasid Soome TV pealt filmi „Beetlejuice“ ehk „Marfikamahl“.
Margit Adorf
Mõlema filmi puhul on režissööriks Tim Burton ja võib öelda, et 1988. aastal kinolevisse jõudnud tsirkusefilm oli Burtoni läbimurdeks suurele ekraanile. Ta oli enne seda jõudnud küll režissöörina lavastada ühe täispika filmi, kuid põhiliselt oli ta kätt harjutanud lühifilmide ja teleseriaalide peal. 1988. aasta „Mardikamahlaga“ aga õnnestus toona 30-aastasel Tim Burtonil kaudselt noppida oma esimene Oscar, tõsi küll, preemia anti parima grimmi eest.
See aga tõmbas filmile suure tähelepanu ja edasi kulges Burtoni karjäär stabiilselt sooja vastuvõtu lainel. Isiklikku kuldmehikest Burton elu jooksul saanud ei ole, küll aga on Oscarit jahtinud veel kaks tema animafilmi, seda võitmata. Igasugu muid preemiaid on talle jagunud küll kuhjaga, muuhulgas ka Kuldlõvi eduka karjääri eest filmimaailmas, Veneetsia filmifestivalil 2007. aastal.
Niisiis, praeguse filmi režissööriks on samuti Tim Burton ja seega on ta tagasi oma nooruspõlve radadel. Kellele tema käekiri meeldib, see ei pea uues filmis kindlasti pettuma, kes aga kohtub tema veidra fantaasiamaailmaga esmakordselt, see kas vaimustub või jätab see tsirkus teda täiesti külmaks. See on puhtalt maitse küsimus, kas selline stiil sobib teile või mitte.
Ma väga loodan, et keegi ei pea seda mingiks lastefilmiks, sest nooremate laste jaoks on see ilmselt paduigav, väga väikeste jaoks kohati liiga õudne, teismelised… noh võib-olla mõnele sobib. Üldiselt on see rohkem selline keskealiste film. Staarid on suuremaltjaolt vanema generatsiooni lemmikud, noortemagnetiks on peretütre Astridi rolli tegev teleseriaalist „Wednesday“ tuttav noor näitleja Jenna Ortega.
Põhirollidesse on palgatud ainult suured staarid Michael Keaton (Betelgeuse), Winona Ryder (selgeltnägija Lydia), Catherine O’Hara (Lydia ema Delia), Willem Dafoe (koolnud detektiiv) Danny DeVito (koolnud kojamees) jpt. See staaride paraad aga ei muuda filmi kuidagi eriti supertoredaks, kui kuulute nende sekka, kelle jaoks burtonlik veiderdamine tundub totter ja jätab külmaks. Kui sulle pole varasemad Burtoni filmid meeldinud, siis ei tasu ka seekord kinno minna. Kui aga oled tema talendi suur austaja, siis ei pea ka seekord pettuma, lavastaja toob vaataja ette korraliku kompoti halva maitse piiril balansseerivaid nalju, kireva galerii jubetegelasi-surnuid, kes kõik on ekraanil sellised nagu nad oma surma hetkel sattusid jääma, mõnel pole jalgu all, teisel puudub pea, kolmandal on teivas läbi kere jne.
Mingit tõsielulist õudust Burton ei harrasta, see tähendab, et ühelgi hetkel ei tohiks vaatajal küll sellist tunnet tekkida, et see, mida ekraanil näidatakse, on kuidagi ehtne. Kõik on väga teatraalne ja mitmed lõigud on lisaks ka nukufilmi vm animatehnikas edasi antud, näiteks lennukatastroof ja hairünnak, aga ka kurja hingedesööja Dolorese elluärkamine, mida muudmoodi vast lahendada ei saanukski. Burtonil ideid jagub ja ta ei põrka tagasi selle ees, et kuidas seda fantaasiat mängufilmiks vormida. Kui on vähegi veidram mõttelend, siis need osad on lihtsalt multifilmiks tehtud.
Võimalik, et kui ei ole varasemat filmi näinud või pole näinud samanimelist animasarja, siis voolab osa filmi sisust mööda, aga ma ei ütleks, et nüüd kangesti peaks selle eelmise versiooni välja otsima. Kui uus film huvi tekitab, siis seda on võimalik Eestis rentida või osta näiteks AppleTV keskkonna kaudu. Kui meeldib noor Astrid, siis „Wednesday“ sarja saab vaadata Netflxist.
Aga praeguse filmi sisust niipalju: Lydia Deetz (Winona Ryder) on kuulus kummituste nägija, kellel on teles oma sari, kus ta püüab aidata peresid, kes on kummitustega kimpus. Samal ajal toimub allmaailmas õnnetus, kus kurikuulus surematu hingedesööja Dolores (Monica Bellucci) käpardist kojamehe (Danny DeVito) õnnetuse tõttu end kokku lappida saab ja asub jahtima oma eksabikaasat, ta ära tükeldanud Betelgeuse’i ehk Mardikamahla. Inglise keeles kõlab selle deemoni nimi justkui Beetlejuice ehk Mardikamahl ja siit ka sõnamäng. Mardikate ja mahlaga ei ole sel tegelasel midagi pistmist, tegemist on kunagise tavalise hauarüüstaja ja nüüdse kurja koolnuga, kes juba filmi esimeses osas ahistas Lydiat. Betlegeuse ilmub välja, kui tema nime kolm korda välja öelda ja muidugi seda filmis ka tehakse.
Filmi käigus saavad surma Lydia isa ja ema, juba varem on surnud tema abikaasa ja tütre Astridi isa. Surnud ja elavad askeldavad vaheldumisi allmaailmas ja elavate maailmas, jantlikke sekeldusi on palju, kuid lõppude lõpuks jõuab kõik siiski sinna, et kes on elus, see elab õnnelikult elavate keskel ja kes surnud, see sõidab õnnelikult oma viimsesse varjupaika. Ja vahepeal avanevad ühele pahalasele ka põrguväravad, aga see jäägu siis kinokülastajale avastada.
Film on groteskne veidruste paraad, mille loo põhiliiniks õnnelik või õnnetu abielu. Just selle läbiva abieluteema tõttu ma ütlengi, et pigem selline keskealiste fantaasiafilm ja mitte lastekas. Võimalik, et nooremad täiskasvanud ei saa üldse aru, mis värk antud filmiga on, sest see läheb kauge kaarega mööda kogu sellest poliitkorrektsusest, mis kaasaegsetes filmides hetkel trendiks. Ma ei saa garanteerida, et filmis nähtavad naljad teile naljakad tunduvad või et film teile kübekestki meeldiks. Aga kui te selle plakatit vaadates tunnete, et just see on see, mis on teie elust hetkel puudu, üks korralik tsirkusešõu, siis ilmselt saate meelelahutust kogu raha eest ja ei kahetse.
Veel viimane infokild: vana ja uue filmi kõrvutamise osas võib värskele vaatajale huvi pakkuda see, et ka 1988. aasta filmis olid praeguste samanimeliste tegelaste rollides Winona Ryder, Catherine O’Hara ja Michael Keaton. Lugu ei ole sama. Uus film on siiski edasiarendus sellele, mis toimus eelmises loos.
