Film armastusest, lastele ja teismelistele
Sel reedel jõuab kinodesse Disney ja Pixari koostöös valminud uus animafilm „Elementaarne“, mis suunatud vaatamiseks kõigile lastele ja neile, kes tunnevad, et neile meeldivad romantilised noortefilmid.
Margit Adorf
Armastust käsitletakse selles filmis mitmes liinis. Üheks on noorte esimene romantiline armastus, samas aga paralleelselt näeme ka vanemate armastust oma võsukeste vastu, hoolimist vanematest, soovi anda lastele parem elu ning soovi olla emale-isale meeltmööda. Tegemist on sooja ja tundeküllase, õrna filmiga, mille tegevustik leiab aset värvikirevas Elementide linnas.
Peategelasteks on tuletüdruk Säde (Janet Vavilov) ja veepoiss Rein (Karmo Nigula), kes kohtuvad puhtjuhuslikult ning kelle vahel tärkab aegamööda armastuse säde. Tuletüdruk on sündinud tule-elementide perre. Ta on rännanud üle ookeani elementide maale, kus elavad koos õhuelemendid, maaelemendid ja vee-elemendid. Tuleelemente paljudes kohtades aga tõrjutakse. USA mõistes on siin ilmne paralleel hiinalinnale ja Aasia immigrantidele.
Papa-tuli ehk Bernie (Tõnu Oja) avab koos mamma-tule Tuhkamiga (Elina Reinold) väikse tule-elementide linnaosa poe, kus müüakse toidukraami ja kergemat meelelahutust nagu näiteks säraküünlaid. Isa loodab kaupluse tulevikus pärandada oma tütrele, kuid paraku on tütar nii tulise loomuga, et ei suuda kuidagi end vaos hoida, kui poodi satub mõni talumatult käituv klient. Säde plahvatab sageli ja seega lükkub ka poe edasiandmine aina kaugemasse tulevikku.
Ühe kundede peale vihastamise tundeplahvatuse ajal kohtubki Säde Reinuga, kes paiskub välja poe keldris asuvast veetorust. Üldse mitte sõbralikus toonis alanud sõprus võtab tasapisi romantilisema pöörde, Sädele meeldib Reinu emotsionaalsus ja ka tema pere on lahke ning vastuvõtlik. Ainsana leiab Säde takistust oma enda vanematekodust, kus ta ei julge tunnistada, et teda üldse ei köidagi poepidamine, kuigi hoolib nii oma vanematest kui ka esivanemate traditsioonidest väga.
Pärast mitmeid seiklusi ja takistusi jõutakse läbi sõna otseses mõttes katastroofilise olukorra õnneliku lõpuni – isa saab minna kauaoodatud pensionile, tütar aga ei ole sunnitud vastu tahtmist poodi pidama, vaid võib minna õppima klaasikunsti, milles peitub tema tõeline anne.
Mina käisin filmi vaatamas koos 9-aastase tütrega, kes küll ütles, et talle meeldis näiteks „Encanto“ või „Rokikoer 3“ rohkem, aga Elementaarsele võib hindeks anda 4+ ning ta soovitaks seda teistel lastel vaatamiseks küll. Kõige rohkem liigutas teda stseen, milles kõik oli purunenud ja Rein oli surnud ning kõik tundus täiesti lootusetu ja läbi, aga siis pöördus olukord taas paremuse poole. Tütar leidis, et võib-olla oli film liiga emotsionaalne, sest paljud kohad ajasid nutma.
Linaloos oli vee-elementidel muide ka selline seltskonnamäng, et üks ütleb teisele märksõnu või jutustab kurva loo ja teine püüab selle kuulamise ajal mitte nutma puhkeda. Muidugi see ei õnnestunud neil iial ja seega oli filmis tõesti rohkelt nutustseene, aga enamik neist olid siiski mittetraagilised, vaid sümpaatselt soojad. Vee-elemendid lihtsalt olid loomuldasa üliemotsionaalsed.
Mulle meeldis filmis see, kuidas oli kunstiliselt loodud imeline elementide maailm, iga elementide perekond oli hoolikalt läbi mõeldud, kõigil olid oma üldised iseloomulikud omadused ja tegelikult tahtsid erinevad elemendid siiski omavahel ka teinekord väikest viisi flirtida. Näiteks oli päris naljakas vaadata, kuidas üks pisike puu püüdis järjekindlalt tuletüdrukule külge lüüa, tulemusteta. Tore lahendus oli ka ürgvana ametnikust puuelement Enn, kes oma kabinetis bürokraadile omase tuimusega trahvide üle otsustas.
Pikale filmile eelneb lühike filmike, kus peategelasteks vanamees Carl linateoses „Üles“ ja tema vanaldane koer Dug, omanimelisest Disney animasarjast, kes saab tänu spetsiaalsele kaelarihmale rääkida. Lühifilm „Carli kohting“ jutustab loo sellest, kuidas Carli kutsutakse kohtingule ja tema koer püüab talle selles osas toeks olla, andes erinevat koertele sobivat nõu, näiteks kuidas ta peaks nuusutama daami taguotsa, sest nii öeldakse tere. Carl on väga närvis ja kahetseb juba eos, et oli üldse nõus kohtama minema. Lühike looke on väga nunnu ja sümpaatne, tore sissejuhatus ka elementide filmile.
Linateos on hoogne ja lustiga eesti keelde dubleeritud. Ainsa miinusena toon esile selle, et kohati tundus film veidike nagu pikk, aga samas tempo on kogu aeg siiski üleval ja aeglast haigutamise momenti ei tekkinud. Võimalik, et sündmusi oli mingil hetkel korraga liigagi palju ja sellest see efekt, et tekkis küsimus, kas hakkab juba ära ka lõppema. Aga kui lõpp saabus, siis oleks tahtnud veelgi näha seda, mis edasi saab! Mõnus suvevaatamine ja kena algus koolivaheajale.
