Fosforiiditeema nõuab kainet kaasamõtlemist

Kuna Keskkonnaministeerium valmistub looma Eesti maapõue strateegiat, on taas aktiivselt päevakorda tõusnud fosforiiditeema. Selles valdkonnas on kõlanud palju emotsionaalseid väljaütlemisi ja seinast seina arvamusi. Näiteks teisipäeval oli ETV eetris saade „Vabariigi kodanikud“, kus n-ö fosforiidikaevandajate pooldajana astus peaesinejana üles geoloogiaprofessor Anto Raukas ning vastaspoolt esindas materjaliteadlane, ärimees ja poliitik Marek Strandberg. Külaliste seas võttis mitmel korral sõna ka Juhan Aare, kes oma fosforiiditeemaliste kirjutistega on varem ka Kuulutajas üles astunud.

Aivar Ojaperv

Päritolult lõunaeestlasena ja tol ajal Eestist sootuks eemal olnuna (Nõukogude armee) läks 1980ndate „fosforiidisõda“ minust natukene mööda ja võib-olla ei suhtu ma seetõttu teemasse nii emotsionaalselt kui Virumaa rahvas. Kui ma lõpuks kirsad jalast sain, olid „lahingud“ Virumaa pinnal juba lõppemas ning Eesti riik hoopis uueks saamas.

Ühed väidavad, et meie maapõues „vedeleb“ fosforiidina kümneid miljardeid eurosid ja kuna Eesti jõuab millalgi paratamatult sotsiaalse katastroofini, kus vähenenud rahvas ei suuda omi vanu ja väeteid üleval pidada, siis tuleb fosforiit maavarana nii või teisiti kasutusele võtta, et riik ja rahvas saaksid edasi eksisteerida.

Teised arvavad, et kõik see on Euroopa vandenõu, kes tahab fosforiidi meilt lihtsalt ära vedada (Rail Baltica!), andmata selle eest meile sentigi.

Kolmandad, sealhulgas „Vabariigi kodanikes“ üles astunud Strandberg leiavad, et fosforiit kui maavara on üldse kasutu, sest sellest saadavad väetised on muuhulgas ka keskkonnaohtlikud, ja kui Eestil kunagi peakski fosforiiti rahateenimiseks vaja olema, siis selleks ajaks on inimkond jõudnud nii kaugele, et fosfaatväetised on visatud ajaloo prügikasti ja meie fosforiiti ei taheta ka tasuta mitte.

Püüdkem alljärgnevalt neil teemadel arutleda.

Kas fosfaatväetistel on üldse tulevikku?

Keskkonnaministeeriumi eestvedamisel sündiv maapõue strateegia loob aluse kogu maapõue, sealhulgas loomulikult ka maavarade pikaajalisele poliitikale. Maapõue strateegia valmib Eestis esmakordselt. Ministeerium kinnitab, et maapõue heaperemehelikuks kasutamiseks arvestab riik nii keskkonna-, majanduslikke kui ka sotsiaalseid aspekte. Tahaks uskuda, et sõnad ainult lubadusteks ei jää – paraku on ka teistsuguseid näiteid (a´ la haldusreform, kus lõpuks tehakse ikka nii, nagu ministeeriumist kästakse).

Keskkonnaministeerium annab aru, et nii faktina esitatavad väited hiigelrikkuste otsas istumisest kui vastupidi, kaevandamisega kaasnevast ökokatastroofist on täna emotsionaalsed spekulatsioonid. „Me ei tea täna, kas ja kuidas on fosforiit reaalselt kättesaadav, kasutatav ja mis hinnaga (tänapäeva tehnoloogia kontekstis),“ seisab ministeeriumist ajakirjandusele saadetud memos. „Keskkonnaministeeriumi seisukoht on, et ükskõik milliste poliitiliste valikute tegemiseks on oluline kõigepealt põhjalikult uurida maapõue potentsiaalseid ressursse. Nii avalik ja poliitiline arutelu kui ka otsused ressursside kasutamise, ka võimalike uute maavarade kaevandamise kohta peaks tuginema teaduslikele uuringutele.“

„Vabariigi kodanikes“ mindi aga juba uuringute teemal karvupidi kokku.

Juhan Aare kinnitusel tehti 70-80ndatel Eesti fosforiidileiukohtadele põhjalikud uuringud, rajati tuhandeid uuringuteks vajalikke puurauke. Aare väitel olid uuringud äärmiselt põhjalikud ja kogu valdkonda puudutav dokumentatsioon on alles. „Miks neid ei kasutata?“ küsis Aare ja lisas, et tegelikult ei tundvat Keskkonnaministeerium toonaste uuringute vastu vähimatki huvi.

Ministeeriumi seisukoht on järgmine: „Viimased Eesti fosforiidiuuringud pärinevad 1980ndatest. Seetõttu on kõik väited nii maapõues peituva fosforiidi rahalise väärtuse kohta kui ka kaevandamise keskkonnamõju kohta eksitavad spekulatsioonid.“

Vastus loogiline, aga… Kui fosforiiti enne 2050. mingil juhul kaevandama ei hakata – nii vähemalt on kõrgemalt poolt väidetud -, siis on ju täna tehtavad uuringud tolleks ajaks samuti vananenud! Arvestada tuleb veel ka teaduse ja tehnoloogia kiire arenguga – tänaste hinnangutega rahaliste väärtuste jms kohta pole 20 aasta pärast midagi peale hakata, veel vähem 30 või 40 aasta pärast. Nii et mul on küll kuri kahtlus, et täna uuringuluba taotlevad organisatsioonid tahavad lähema 5-10 aasta pärast ka kaevandama hakata, vastasel korral oleksid uuringud raha tuulde loopimine.

Ja veel Keskkonnaministeeriumi materjalidest: „Fosforiidi kaevandamise tasuvuse hindamiseks tuleb esmalt leida lahendused mitmele probleemile: tehnoloogilised ja tehnilised – tuleb luua ja rakendada tänapäevane kaevandamistehnoloogia, mis on tõhus ja keskkonnasäästlik; keskkonnaalased – fosforiidi kaevandamisega kaasneb eelkõige õhureostus ning probleemid põhjaveega; majanduslikud – Eesti fosforiidimaardlad (eriti Rakvere maardla) on keerulised, fosforiidini jõudmiseks tuleb läbida põlevkivi, liiva, savi, lubajakivi ja turba varud; sotsiaalsed – maardlad asuvad tiheda inimasustusega ja aktiivse majandustegevusega piirkondades, kaevanduste ja karjääride rajamine mõjutaks oluliselt kohalike elanike elu.

Passiivse fosforiidivaru aktiivseks ümberhindamisele peab eelnema uurimistöö, mille põhjal otsustatakse, kas maavara kaevandamine on keskkonnakaitse vajadust ja muid seadusest tulenevaid piiranguid arvestades tõenäoliselt võimalik. Keskkonnaministeeriumi hinnangul võiks fosforiidialaste uurimistööde ja uuringute korraldamisel initsiatiiv ja juhtohjad olla riigi käes. Maavara uuringuloa taotluse menetlemine on avalik protsess, kus ettepanekuid ja vastuväiteid saavad esitada kõik menetlusosalised ja puudutatud isikud.“

Eeltoodust on välja jäänud aga see, millele Strandberg „Vabariigi kodanikes“ tähelepanu juhtis: kas fosforiidist toodetavatel väetistel mõne aja pärast üldse turgu on? Tema mõttekäik oli umbes selline, et maailma rahvastik suudab end tegelikult nii praegu kui ka siis, kui meid oleks oluliselt rohkem, kenasti ära toita. Saagikuse suurendamiseks on ka teisi teid peale väetiste: tehnoloogia ja tööviljakuse suurenemine, uued toiduained, olemasolevate heaperemehelik kasutamine (need meeletud-meeletud kogused toitu, mille me praegu ära viskame!). Strandberg mainis, et mõne piirkonna näljahädad ja vaesus ei tulene mitte väetiste puudumisest, vaid inimeste ja eelkõige juhtide rumalusest, pahatahtlikkusest, saamatusest.

Ülevaade maardlatest

Nüüd aga sellest, mis ehk kõige olulisem – on siis keskkonnakatastroofioht või mitte?

Fosforiidi regiooni põhjaosas (eelkõige Toolse maardlas) on fosforiidikihi peal graptoliitargilliidi kiht (nn diktüoneemakilt), mis kaevandades puistangusse jäetuna on isesüttiv ning võib seega õhku paisata vääveldioksiidi (SO2), pinna- ning põhjavette võivad sattuda aga raske- ja radioaktiivsed metallid. Fosforiidi kaevandamiseks sügavamatest kihtidest (puudutab just Rakvere maardlat) on vaja alandada põhjavee taset, mis võib tekitada inimestele probleeme vee kättesaadavusega.

Kõik seni Eestis uuritud fosforiidimaardlad (Rakvere, Toolse, Aseri ja Tsitre Lahemaal) asuvad Põhja-Eestis. Varu ammendumise ja kaevandamise keskkonnaohtlikkuse tõttu kustutati Maardu maardla keskkonnaregistri maardlate nimistust ning kaevandamine lõpetati 1991. aastal. Kokku kaevandati sealt 25 miljonit tonni fosforiiti.

Maardu maardlas fosforiidikihi pealt eemaldatud graptoliitneemaargiliit süttis puistangutes, tekitades laialdast välisõhu, pinna- ja põhjavee reostust nii ohtlike gaaside kui radioaktiivsete ainete kandumisega keskkonda mitme kilomeetri kaugusele fosforiidikarjäärist.

Rakvere fosforiidimaardlas, mis on Eesti ja ka Euroopa suurim, on graptoliitargiliidi kiht vaid maardla äärmises põhjaosas ning isesüttimine nii suureks keskkonnaprobleemiks ei ole. Seevastu paikneb siin fosforiit sügavamal ning maardla hüdrogeoloogilised tingimused on väga komplitseeritud, sest suur osa maardlast paikneb Pandivere kõrgustikul ja selle jalamil. Kaevandamine mõjutaks oluliselt Põhja- ja Kesk-Eesti põhjavett.

Lisaks lasub suurel osal maardlast fosforiidikihist umbes 30-35 m kõrgemal põlevkivikihind. Maapõueressursside otstarbekaks kasutamiseks tuleb fosforiidi kaevandamisel väljata ka põlevkivi või leida viis fosforiidi kaevandamiseks põlevkivikihte kahjustamata ja neid kaevandamisväärsena säilitades.

Toolse maardlas, mis on suuruselt teine, on samuti üsna keerulised hüdrogeoloogilised tingimused, komplitseeritud on nii fosforiidi pealmaa- kui ka allmaakaevandamine. Kogu maardla ulatuses lasub fosforiidikihil graptoliitargilliidi kiht ja selle kivimi paigutamisel ja jätmisel puistangutesse on isesüttimise oht suur.

Nii Rakvere kui Toolse maardla asuvad tiheda inimasustusega ja majanduslikult arenenud piirkonnas.

Aseri ja Tsitre fosforiidimaardla fosforiit on halvema kvaliteediga kui Rakvere ja Toolse oma. Lisaks on Tsitre maardla suhteliselt väike ning asub osaliselt Lahemaa rahvuspargis. Aseri maardlas on fosforiidikihi paksus väike ning maardlal paikneb palju asulaid.

Eeltoodut arvestades oleks fosforiidi kaevandamine hullus ja Eesti looduse tapmine, kuid vähemalt geoloogiaprofessor Anto Raukase kinnitusel saab tänapäevaseid tehnoloogiaid kasutades pea kõik ohud kõrvaldada või neid vähemalt vähendada.

Kui veel oletada, et Strandbergi jutt fosfaatväetisest kui lähitulevikus kasutust kaubast ei pea paika ja lisada artikli alguses mainitud Eestit ootavad sotsiaalprobleemid, siis võib ikkagi tekkida kiusatus n-ö kopp maasse lüüa. Pragmaatikud on öelnud: põlevkivi ju kaevandame – tõsi, sellega kaasnevad ka keskkonnaprobleemid -, mis siis fosforiidikaevandamises hullemat saab olla? Eriti nüüd, mil inimesed on targemaks saanud ja oskavad tagajärgi paremini prognoosida ning negatiivseid neist ennetada.

Ma ei tea, mina küll ei taha ega oska üht või teist osapoolt ja arvamust eelistada. Oskan vaid soovitada kainet meelt ja asjade võimalikult läbipaistvat arutelu. Nii, nagu tekib vähimgi kahtlus millegi varjamises või mõne faktiga vassimises, on kindel see, et rahvas valib üheselt eitava positsiooni.

Artikli kirjutamisel on kasutatud Keskkonnaministeeriumist väljastatud memot, kust pärinevad ka kõik kirjutises esitatud maardlaid iseloomustavad faktid.

Rahvas kardab kaevandusi juba ainuüksi selle tõttu, et neist jääb, või vähemalt jäi, maha trööstitu tööstusmaastik. Fotod: arhiiv (autor Juhan Aare)

Kaevandus võib probleeme tekitada veel hulk aega pärast selle sulgemist. Ida-Virumaa põlevkivikaevandusete kohal viltu vajunud majad pole mingi erandnähtus.