Friigifilm veidrusejanustele ehk kung-fu mungad ajudeemonite küüsis

Režissöör Rainer Sarneti uus film „Nähtamatu võitlus“ ei ole sedalaadi linateos, mis läheks massidele peale, kuid külmaks jätta ei tohiks see küll kedagi.

Margit Adorf

See on sedalaadi film, mis võib tõusta kohalikuks kultusteoseks, koguda enda ümber hulga fanaatilisi fänne ja ülejäänud rahvas on justkui „pimedusega löödud“ ehk ei taipa, mis selle rabeda rapsimise juures küll nii super lahedat on, et filmi korduvalt vaadata ja ülistada.

Mina kuulun nende „pimedusega löödute“ hulka ehk mulle see film küll kuidagi korda ei läinud. Samas, käisin seda vaatamas koos ühe fotograafist sõbraga ja tema oli vaimustuses. Hiljem arutades jõudsime ühisele arvamusele ühes – vähemasti Black Sabbathi muusika oli hea. Lisaks nõustusin tema arvamusega, et ilmselt on see rohkem „meestefilm“, mille puhul mina naisena mingeid allhoovusi ja erutusesärinat ei hakkagi iial tundma. Ometi ma tean ka mitmeid naisi, kes filmi kiidavad, aga eks mullegi meeldivad osad „meestefilmid“ märuližanrist.

Sarneti „Nähtamatu võitlus“ ei ole kindlasti märul. Ma ütleks, et see on B-kategooria paroodia A- ja C-kategooria filmidest, pohmakakokteil hapukurgivedelikust ja ananassimahlast, serveerituna ülekullatud servaga mõlkis plekk-kruusist. Juba veidi ajast maha jääma hakkav klišeeliku vintage-maiguga kopitusehõnguline kokteil. Aga see on serveerija lemmikjook ning kahtlemata tema arvab, et sellel on kindlasti tervendav toime ning valmistatud on see suurima armastuse ja kirega. „Nähtamatu võitlus“ on kiiksuga komöödia, mis mulle ehk isegi meeldiks, kui see poleks nii labaselt üle võlli keeratud, tudengifilmilikult kohmakas.

Kui see oleks kellegi esimene katsetus kinolinal, mõne filmitudengi lõputöö, siis hindaksin minagi filmi kõrgemalt, kuid Sarnet on juba kogenud tegija ja mulle jääb tema selline koomuskiväänamine mõistetamatuks. Käsitööna võttes on film väga hästi teostatud, kiita tuleb suurepärast operaatoritööd (Mart Taniel), kunstnikku (Jaagup Roomet), casting’ut massistseenides (Liina Prii) jpm. Tehnilise teostuse poole pealt on film kindlasti viimseni lihvitud ja detailideni läbi mõeldud. Kindlasti on filmi tegijad võtteplatsil palju lustida saanud, see ei ole mingi sünge ja masendav teos, vaid pigem hoogne klounimängimine. Kõige selle kohal ripub aga „Aga…“

Filmi taotluslik ülevindi keeramine võõrandavate stseenidega, rõhutatult karikatuursed tegelased, teatraalsed tantsunumbrid hakkavad oma lokkavas lopsakuses ja rohmakuses täispika filmi puhul ajapikku vastu. Nagu sööksid mingit lääget poolkallerdunud lima, mis nagu kohati isegi on hea maitsega, aga kokkuvõttes on liiga rõve ja ajab oksele. Selline on minu emotsioon. Jällegi tuleb mängu „Aga..“.

See ei tähenda, et kõigil peaks olema samasugune reaktsioon, kuna maailmas on paljugi niisuguseid asju, mis mulle ei meeldi, aga kellegi teise jaoks on tegemist ülimusliku kultuurilise katarsisega, olgu selleks siis punk-muusika, paaniflööt või kitsejuust peediga, karaokebaarid ooperilauludega või surströmming.

Kuidas enne kinoskäiku aimu saada, kas sulle see film võiks meeldida? Oma tutvusringkonna pealt olen tähele pannud trendi, et kellele ei meeldinud „Savusanna sõsarad“, sellele „Nähtamatu võitlus“ on vägagi mokkamööda. Samas ei tähenda see seda, et kui sõsarate film meeldis, siis kung-fu mungad kindlasti ei meeldi, aga vastupidi on küll kindel laks – kui saunafilm üldse ei istunud, mine vaata „Nähtamatut võitlust“ ja saad tagasi oma usu eesti filmikunsti.

Filmi tegevustik toimub sügaval nõukaajas, 1974–75 aastal. Peategelane Rafael (Ursel Tilk) on ajateenija Nõukogude armees. Ühtäkki ilmuvad öise sõjaväelinnaku rahu häirima kung-fu ninjad, kes panevad maki pealt käima Black Sabbathi loo „The Wizard“ ja asuvad soldateid segi peksma. Rafael on teiste seas täiesti pahviks löödud, kung-fu ninjad jätavad tema puutumata ja oma viimases hingekorinas ütleb kindral reamehele, et jumalal on temaga teistsugused plaanid.

Järgmisena näeme kunstnahka riietunud Rafaeli oma kodus Black Sabbathit kuulamas ja tema täiesti üle võlli anekdootlikuks riietatud/lavastatud ema (Maria Avdjuško) kutsub oma täisealist pojakest praetud leiba sööma. Edasi järgneb üks veiderdav stseen teisele, Rafael kohtab lillelises kleidis punasuulist Ritat (Ester Kuntu), kellega neil kohe omavahel ürgne tõmme tekib. Rafael püüab kõva mees olla, kuid saab Rita peigmehe käest haledalt tappa. Kung-fu ei ole noormehel veel käpas.

Edasi viivad punase Zaporožetsiga sihitult ringisõitva Rafeli eksirännakud ta kloostrisse, kust mungad teda klouniks nimetades ära ajavad, kuid kõigest hoolimata ja ühe mõnevõrra imelise vahejuhtumi tagajärjel lubab kloostri peamunk (Indrek Sammul) noorukil kloostrisse jääda, kus õhku täis puhutud noor kukk peab õppima alandlikkust ja muidugi ka kung-fu’d.

Sarneti filmi peamiseks sõnumiks on ju täiesti õige mõte, mis võiks kohale jõuda igale inimesele tema elu jooksul – tõeline võitlus toimub igaühe enda sees ja see ongi see „nähtamatu võitlus“, millest ka film jutustab, läbi erinevate lühianekdootide, mõistujuttude ja sümbolite. Küsimus on vaid selles, kuidas vaatajale loo jutustamise stiil peale läheb. Kui meeldib, siis väga, kui ei, siis pole ka vaja pikemalt selle üle pead vaevama jääda. „Nähtamatu võitlus“ on üks paras tsirkus, aga igal juhul võib küll seda öelda, et õigeusku või kristlust siin ei pilata ja sobib jõulukuul kinos ära vaadata küll. See on vaga film, kuigi väga ülemukitud.