Giidiga jalutuskäik Rakvere linnakalmistul

Linnapäevadega tähistati tänavu 721 aasta möödumist Rakverele Lübecki linnaõiguse andmisest. Sel puhul toimus rohkelt üritusi igale maitsele. Läinud nädala kolmapäeva sumedal juuniõhtul korraldas giid Pirje Pungas ekskursiooni Kunderi ja Rahu tänava vahel paikneval linnakalmistul.

Ülle Kask

„Rakvere linnapäevade ajal polegi siin varem giidituuri tehtud. Võibolla see ongi põhjus, miks teid täna nii palju on,“ viitas Pirje Pungas Rakvere linnakalmistu juurde kogunenud rahvahulgale.

Giid rääkis, et kalmistu rajati 1806. aastal ja algselt oli see Saksa surnuaed. „Kui Rakveres suurenes õigeusklike kogukond, hakati ka nende liikmeid siia matma ning seetõttu on kalmistul kaks kabelit, üks Saksa, teine õigeusu kabel.“

Uhketest peaväravatest sisenedes, mille ehitas sepp Schmiedeberg aastatel 1864–65, abistab külastajaid kalmistu kaart, millele on kvartalite kaupa märgitud Rakvere kultuuriloos oluliste inimeste haudade numbrid ja nimed.

Tänapäeval on giidi sõnul kalmistul piirid ette tulnud, sest pealematmisi on teostatud neljal korral ja n-ö uutele tulijatele enam ruumi pole.

„Me näeme siin palju uhkeid aadlikele kuulunud hauatähiseid, aga nendest läheme täna mööda, sest muidu me jääksimegi siia,“ naljatas giid igavikulistel teemadel, lisades, et uuemad kalmud paiknevad läbisegi aadlike hauatähistega, mis on kenasti kõrvale tõstetud ja jäetud oma koha peale. Kahjuks on raudaedadega piiratud kalmusid metallivargad rüüstanud ja neist aadlivappe välja lõiganud.

Ringkäigul mööda kalmistut tutvustas giid Rakverele au ja kuulsust toonud linnapäid ning kirikuõpetajaid, ärimehi, näitlejaid, kunstnikke ja kirjanikke, kelle viimse puhkepaiga ees hetkeks seisatasime.

„Püsin ajalooliste isikute juures ja räägin kunstiväärtusega kohtades,“ toonitas giid. „Iga hauaplaadi taga on oma lugu, rõõmud ja kannatused ning seetõttu tänapäevaseid lugusid ma rääkima ei hakka.“

Rakvere linnakalmistule on maetud näiteks Gustav Leetberg, kelle Tallinna tänava mehhaanikakojas valmistati jalgrattaid. Kondiitermeister Adolf Sidroni abikaasa Anna õmbles sakstele tanusid ja lastele riideid. Arstide dünastiast pärit doktor Ernst Pezold asutas aastal 1873 Rakveresse esimese haigla.

„Üks asi, mis linna kalmistute juurde kuulub, on haljastus,“ märkis Pirje Pungas. „Juba 1934. aasta Virumaa Teatajas kirjutati, et Rakvere linnakalmistu on üks linna suurimaid vaatamisväärsusi. Siinsed aiad ja hooldatud platsid on väga kenad. Nii kohalike kui linna külaliste jaoks oli ja on see oluline koht, mida vaatama tulla.“

Pirje Pungas osutas õitsvate metsmaasikate keskel paiknevale hauale ja ristile, kus asub esimese eestlasest Rakvere linnapea Anton Pedriksi (1875–1919) viimne puhkepaik. Giid kõneles, et kaupmehena tegutsenud mees ehitas tuletõrjeaeda müügipaviljoni, kus korraldas pidusid. Jõukaks saades ostis Pedriks endisele Aia, praegusele Rohuaia tänavale krundi, kuhu ehitas perele uhke, tollel ajal väga moodsa kahekordse maja, kus praegu tegutseb kohvik. Kui 1914. aastal algas I maailmasõda, tekkisid tarneraskused ja linnapead süüdistati suhkruvarude varguses ning edasimüümises. Asi olevat isegi nii hulluks läinud, et mõned julgemad linnakodanikud tahtsid ta üles puua. Siis sekkusid Jakob Liiv ja tulevane maavanem Mihkel Juhkami, kes päästsid Pedriksi hullemast. Kogu lugu mõjus aga rängalt linnapea tervisele ja ta astus ametist tagasi. Pedriksi nimi pesti küll hiljem puhtaks, aga ta suri ainult 44-aastasena.

Legendaarne vembumees Eduard Tallikas

Pirje Pungas rääkis linnakodanik Eduard Tallikase (1885–1954) haua juures, et tsaariajal õppis too Peterburis ja temast sai haritud ning jõukas mees. Kodumaal käies olid tal isiklikud hobused kalessi ja kutsariga kaasas. Aga peale revolutsiooni kaotas ta kõik ja tuli koju tagasi. Hiljem lõi justkui käega, võttis napsu ja tegi erinevaid vempe ning sattus vahel ka kohtupinki. Tallikas elas Tallinna tänaval ja kui ta enda arvates kodusõjast naisega võidukalt väljus ning tema sõna peale jäi, heiskas ta majal riigilipu.

Kord olevat Tallikas kuulutanud, et ostab kanasõnnikut. Kui koorem koju toodi, sonkis ta selles natuke ja ütles, et see ei lähe mitte, kuna seal on kukesõnnikut ka hulgas. Aga siis ütles ta müüjale, et sa ei pea ju seda ära vedama, vaid võid ikkagi koorma maha kallata. Teinekord jälle ostis ta kaks kinopiletit, rakendas voorimehe hobuse lahti ja marssis suksuga kinno, kuni kohanäitaja ta välja viskas.

Üks vahva lugu juhtus 1937. aasta suvel, kui toonane Rakvere linnapea Heinrich Aviksoo pidas kõnet, et avada linnarahvale uhke välibasseinidega ujula. Kogukas mees, triibuline trikoo seljas sulistas samal ajal basseinis. Korravalvurid käisid ümber basseini, aga meest kätte ei saanud. Tallikas arvas, et mitte keegi pole öelnud, et linnapea kõne ajal ei tohi tema tervistavaid veevanne võtta.

Tallikas tegi küll vempe, kuid oli ka kuldsete kätega mees. Tema ehitatud on näiteks Rakvere endise maavalitsuse hoone küttesüsteem. Kui kellelgi juhtus torudega või tehnikaga mingi jama, kutsuti alati Tallikas kohale.

Pirje Pungas teadis, et kui kohalik ajaleht korraldas 1930ndatel küsitluse, kes on Rakvere kõige populaarsem mees, pärjati selle tiitliga Eduard Tallikas.

Kirjanik ja koolipapa Juhan Kunder

Seisatades 19. sajandi teise poole Rakvere tuntud kooliõpetaja ja kirjaniku Juhan Kunderi (1852–1888) haua veerel, sõnas Pungas: „Kunder tahtis, et tema haual kasvaks kask – metsamõrsja. Siin see kask nüüd on.“ Giid jätkas, et Kunder oli oma aja kohta väga mitmekülgne, suurte teadmistega mees, kes õpetas lastele looduslugu ja joonistamist, olles näiteks ka kunstnike Kristjan ja Paul Raua esimene õpetaja. Kunder korraldas Virumaal laulupäevi ja viis lauluseltsi Linda laulupeole. Rakveres etendati Kunderi juhtimisel esimene teatritükk, tema enda kirjutatud „Kroonu onu“. Kunder pärandas eesti keelde sellised kaunid sõnad nagu ülane, ööbik ja kullerkupp.

Kahjuks suri ta vaid 35-aastasena tüüfusesse, kui läks Peterburi õpetajate instituuti viimasele eksamile. Kunderi matuste ajal oli tollal kalmistu ümber suhteliselt tühi ja lage maa. Kadunukese kirst seisis kolm päeva Saksa kabelis. Inimeste hulk, kes temaga hüvasti jätsid, küündis 3000 kanti ja kogu ümbruskond oli lilledega kaetud.

Kunderi abikaasa kolis peale mehe surma algul Tartusse ja hiljem Venemaale ning abiellus uuesti. Haua eest hoolitsemine jäi aatekaasalaste õlule. Marmorristi jaoks koguti raha näidendite ja kontsertidega. Kui rist Kunderi hauale pandi, ei tohtinud sinna palju inimesi koguneda, kuna üle Venemaa piiri hakkas Eestisse koolerapuhang liikuma ja rahvakogunemised olid keelatud.

Giid jutustas ka liigutava romantilise loo sellest, kuidas Juhan Liiv käis oma armsamal Liisal Rakveres külas. Kuna Liisa vanemad ei kiitnud vaest, haiget luuletajat heaks, käisid noored salaja Kunderi haua peal kohtamas.

Jakob Liiv – Rakvere linnapea ja teatri asutaja

Jakob Liiv (1859–1938) oli Rakvere linnapea aastatel 1919–1921. Ta on maetud kalmistu Tammiku poolsesse külge.

Jakob Liivi hauakivil on Rakveres elanud skulptori August Vommi poolt tehtud portree. Pirje Pungas kõneles, et Vomm tundis Liivi isiklikult. Kui ta bareljeefi valmis sai, heitis komisjon talle erinevaid asju ette, alustades sellest, et Liivi silmad on natuke imelikud, tegelikult need polevatki sellised. Siis tuli välja, et kõik inimesed nägid Jakob Liivi ainult prillidega. Vommile heideti ka ette, et Liiv näeb bareljeefil natuke liiga vana välja. „Aga ta oligi vana mees ja Vomm ütles, et ei saa ju teha mingit noormeest siia, leides, et sekkumisega on tema kunstilist vabadust piiratud,“ sõnas Pirje Pungas.

Tänu Jakob Liivile on meil Rakvere teater. Ta oli ka väga sõnaosav mees, pidas kõnesid, kirjutas luuletusi ja näidendeid. Luuletajana ei saavutanud ta küll sellist taset ja tuntust nagu vend Juhan, aga Pungase sõnul ta tegelikult ise seda väga ei ihaldanudki. „Ma leidsin ühe tema luuletuse „Lõppsõna““, ütles giid Pirje Pungas ja luges Jakob Liivi haual publikule ette järgmised salmid: „Plaksutage, kui kord lasete mind hauda. Siin on minu lõppkomöödia. Näitelavalt astub vaikselt alla, narriosa etendaja näitleja.“

Kunstimälestised Rakvere linnakalmistul

• Carl von Rennenkamfi, Rakvere viimase mõisniku perekonna hauaplats, sambal Taani skulptori Bertel Thorwaldseni „Kristuse“ koopia (pronks).
• Hauamonument „Ennäe inimest“, Voldemar Mellik (1939, dolomiit).
• Rist Kristuse näo kujutisega (19–20. sajand, metall), mis on võetud muinsuskaitse alla kui ajastule tüüpiline tööstusliku kunsti näide.
• Naisfiguur ristiga (19–20. sajand, kivi/metall).
• Piirdeaed perekond Stahlide, Rakvere villakraasimise- ja ketrusvabriku omaniku matmispaiga ümber (19.sajand, graniit), rist Hans ja Gertrud Stahli haual (1923, graniit); rahuingel Hedvig Stahli haual (19.sajand, marmor/graniit), Hartvig Stahli hauasammas (1922, graniit).
• Piirdeaed Wladimir Unnami haual, Kuressaare tööstuskool (20. sajand, raud).
• Esimeses maailmasõjas ja vabadussõjas langenute matmispaik – ajaloomälestis.