Grigori Kromanov ja „Viimne reliikvia”

Legendaarne filmirezhissöör Grogori Kromanov oleks 8. märtsil saanud 90aastaseks. Suure meistri lavastatud kultusfilm „Viimne reliikvia”, selle laulud ja dialoogid on mõjutanud tugevalt mitut põlvkonda ning jätnud sügava jälje Eesti kultuurimaastikule.

Ülle Kask

„Arvan, et mis me elus ka ei teeks, head või halba, jätab see kõigepealt jälje meile endile. Alustame elu kõik ühisest stardist, „teadmata heast ega kurjast”, aga finišisse jõuame igaüks erinevalt,” on öelnud läbi aegade edukaim Eesti filmilavastaja Grigori Kromanov. „Selles mõttes on kõige suurem kunst elamise kunst. Kuid kes meist seda oskab?”

Grigori Kromanov sündis 8. märtsil 1926. aastal Tallinnas vene perekonnas. 1953. aastal lõpetas ta Moskvas Lunatšarski-nimelise Riikliku Teatrikunsti Instituudi (GITISe) kiitusega ja sai draamanäitleja kutse. Selles grupis õppisid ka Eesti kino tulevased raskekahurväelased Arvo Kruusement ja Kaljo Kiisk.

Kromanovi näitlejakarjäär jäi draamateatris lühikeseks, kuna talle öeldi, et ta räägib nii vene kui eesti keelt aktsendiga. Sealt siirdus ta ETV-sse rezhissööriks ja hiljem Tallinfilmi.

„Viimne reliikvia” – venevastane film

Grogori Kromanovi tuntuim mängufilm on „Viimne reliikvia”. Eesti filmi 100. juubeli puhul 2012. aastal valiti linateos parimaks nii filmikildude kui ka filmilaulude poolest. „Kevade” järel aga saavutas film läbi aegade paremuselt teise auväärse koha.

Oli see vestern, armastusfilm, klassikaline pseudoajalooline kostüümidraama või lihtsalt mõõga ja mantli film?

Kromanovi meelest on ”Viimne reliikvia” ajalooline seiklusfilm ja vaataja otsustada jääb, kuivõrd tasub ekraanil toimuvasse uskuda. „Igatahes oleks tal kasulik teada, et reliikvia, mille Risbiter surivoodil pärandab oma Hansust pojale ja mida kloostri hingekarjased püüavad iga hinna eest enda valdusesse saada, on filmi toodud üksnes seiklusliku intriigi pärast,” on Kromanov kirjutanud Tallinfilmi lavastusplaanile.

„See oli ju selgelt venevastane film, vallutajatevastane film,” on öelnud Peeter Jakobi, Ivo Schenkenbergi osatäitja.

Agnest kehastanud Ingrida Andrina on aga meenutanud: „Kui ma lugesin filmi käsikirja esimest korda, imestasin, et eestlased tajuvad nii hästi Läti vabaduseigatsust ja julgevad teha sellest filmi.”

„Viimse reliikvia” stsenarist Arvo Valton pidi mitmeid kordi stsenaariumi ümber kirjutama, enne kui see Kromanovile meeldis. Algsest Eduard Bornhöhe teosest „Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimsed päevad” ei jäänud suurt midagi järele.

Gabrieli, nõndanimetatud vaba mehe osas leidsid Valton ja Kromanov ühise keele. Valtoni sõnul ei tahtnud 60ndatel mitte keegi olla Nõukogude rezhiimi teener, aga otseses opositsioonis ei olnud ka võimalik olla. „Alternatiiv oli olla vaba mees, vaba sellest ühiskonnast. Selline tegelane oli tihti osaline ka vene filmides ja kirjanduses, võttes joodiku, haleda intelligendi või eluheidiku kuju. Otsingute kese oli olla sõltumatu ja mitte muutuda kruvikeseks masinavärgis. Gabriel oli kangelane ja vaba mees.”

Aleksander Goloborodko, kes kehastas Gabrieli, on öelnud, et ta oli aastaid Krimmi ja Moskva õllesaalides inimestele lihtsalt Gabriel. „Filmi vabadusemeelne hoiak sobis ka õllekate püsiklientidele.”

Põgene vaba laps, see on ainus võimalus

„Üle kõige on maailmal vaja üht vaba last, kes midagi pole kuulnud heast ega kurjast.” Neid ridu ja viisijuppe lauldakse ikka ja jälle.

Luuletaja Paul-Eerik Rummo kirjutas „Viimsele reliikviale” laulusõnu augustis 1968, kui Prahas veeresid Vene tankid.

„Kirjutasin laulud nendesse kohtadesse, kuhu oli ette nähtud, ja selleks hetkeks oli selge, et sündimas on pseudoajalooline seiklus-kostüümidraama ridadevahelise rezhiimivastase sõnumiga,“ on Rummo meenutanud.

„Sellest said kõik tegijad aru, aga Grišale võis sobida ka filmi läbiv sügav moraalne konflikt: kas vabaduse nimel võib põletada ja tappa? Vaba mehe kujundit kannab nii Gabriel kui ka Ivo Schenkenberg. Mõlema tee ristub Agnesega. Kahe mehe vahel on tüdruk, aga ka erinev vabadusekujutlus. Nad on mõlemad vabad mehed, kes ajavad oma teada vabaduse asja. Aga kelle käsutusse sa annad oma relva? Millise idee nimel lähed lahingusse? Minu jaoks oli see huvitavam teema kui lihtsalt tõelise või veidi kallutatud ajaloopildi rekonstrueerimine.”

„Viimset reliikviat” on nimetatud ka laulva revolutsiooni koidukumaks: Uno ja Tõnu Naissoo komponeeritud filmimuusika kõlab võimsalt Peeter Tooma esituses: ”Ükskord prahvatab vimm, mis kogunend salaja…”

Ka paljud „killud” on sööbinud tänaseni eestlaste mällu: „Kohe näha, et vanad sõbrad!”, „Oled sa tont või inimene!”, „Jõudu, külamees!”, „Olen Rootsi kuningas!”, „Meie reliikvia on vabadus!”, „Matsid jäävad matsideks.”

„Viimne reliikvia” esilinastus 23. märtsil 1970 ja kogus esimese aastaga 772 000 vaatajat. Nõukogude Liidus oli filmil sama aja jooksul 44,9 miljonit vaatajat, millega ta saavutas 1971. aasta vaadatavuse edetabelis teise koha. Film on linastunud enam kui 80 riigis.

Tallinnfilmi ajalooradadel rännanud ülejäänud filmitoodang pole enam sellist edu saavutanud.

Plaanid Tallinnfilmis ega teatris ei täitunud

Väga paljud Kromanovi plaanid Tallinnfilmis jooksid liiva. Viimastel eluaastatel kirjutas ta stsenaariumi Jaan Krossi romaani „Keisri hull” põhjal, mis jäigi käsikirja. Tal oli soov teha ka romaanist „Tõde ja õigus” 30-osaline telefilm, aga ka see ei täitunud.

Kromanovi tervis polnud 1970ndate lõpus kuigi hea ja süda andis tunda. Ka töö Vene Draamateatri juhina ei sujunud. Kromanovi teatriplaanid ja nõudlikkus tõid kaasa intriige ja kaebekirju, kus teda süüdistati, et ta on eesti natsionalist ja fašist, kes teenis Saksa armees. Niipalju oli neis juttudes tõde, et ta pettuse ja jõuga mobiliseeriti kuhugi ettevalmistuslaagrisse, aga ema Liidia aitas tal sealt põgeneda.

Samuti ei andnud parteirakukesele rahu, et Grigori isa Jerm Kromanovi kohta käisid jutud, nagu olnuks valgekaartlik ohvitser ja kaupmees. Kuna Griša ei kuulunud parteisse, päriti talt pidevalt isa valgekaartliku mineviku kohta.

Grogori Kromanov ütles ühes viimases intervjuus ajakirjale „Teater. Muusika. Kino” (1984. Nr. 9): „Olen töötanud näitlejana, filmirezhissöörina, lavastajana teatris ja televisioonis, teatri peanäitejuhina, lavapedagoogina, kuid öelda, et kusagil oleks mul õnnestunud teostada oma peamist tööd, ennast täielikult väljendada, ma kahjuks ei saa. Võibolla olen ma liiga kärsitu, liiga uudishimulik, olen tahtnud katsetada, kõike proovida. Olen palju kogenud, palju rõõmu tundnud, kuid ometi jääb mingisugune rahuldamatuse tunne tegemata jäänud peamisest tööst.”

Grogori Kromanov suri 18. juulil 1984. aastal Võsu lähedal Lahekülas ENSV Teatriühingu puhkekodus infarkti. Ta on maetud Tallinna Pärnamäe kalmistule, kus kaunilt kujundatud künkal on viimne puhkepaik veel sellistel Eesti filmikorüfeedel, nagu Leida Laius, Jüri Müür, Heino Pars ja Elbert Tuganov.

Kasutatud allikad: „Lavastaja Grigori Kromanov. Mälestused, artiklid, kirjad, päevikud.” Koostanud Irena Veisaite-Kromanova. Eesti Raamat, Tallinn 1995. Paavo Kangur. Viimne reliikvia. Pilk legendi taha. 2011.

KROMANOVI FILMID

Grigori Kromanovi filmid: 1964 – „Põrgupõhja uus Vanapagan” (koos Jüri Müüriga); 1966 – „Mis juhtus Andres Lapeteusega?”; 1968 – „Meie Artur” (dokumentaalfilm Artur Rinnest koos Mati Põldrega); 1969 – „Viimne reliikvia”; 1975 – „ Briljandid proletariaadi diktatuurile”; 1979 – „Hukkunud Alpinisti hotell”.