Groteskne muusikal mehest, kes soovib olla lesbi
Sel nädalal jõuab meie kinodesse äärmiselt huvitav film, mille kohta ehk parim iseloomustav sõna on: groteskne. ÕS ütleb sõna seletuseks: veider, pentsik, liialdatud, ja seda kõike see film ka on. Jutt käib prantsuse režissööri Jacques Audiardi hispaaniakeelsest linateosest „Emilia Pérez“, mis on esitatud Oscari nominendiks 13 kategoorias.
Margit Adorf
Ei saa küll öelda, et kõik kriitikud kooris seda filmi kiidaksid, mida võiks ju tohutu hulga nominatsioonide pealt arvata. On küll ilmunud ka kriitilisi lugusid, kus leitakse, et kõik 13 nominatsiooni on ülemäärased ja peaks olema asendatud hoopis Kuldse Vaarika (halvima filmi valimine) konkursile. Paraku seda siiski ei juhtu, Kuldvaarikad antakse sel aastal välja 1. märtsil ja „Emilia Pérez“ ei ole seal nomineeritud. Kuna filmi maailma esilinastus oli Prantsusmaal, 2024. aasta augustikuus, siis pole lootust ka sellele, et teos järgmise hooaja nominentide hulka jõuab. Seega, jah, on küll palju halvemaid filme kui „Emilia Pérez“.
Minu isikliku hinnangu põhjal ei ole film siiski väga hull, selle algus on küll päris konarlik ja kohati lausa piinlikult halb, nii näitlemise, loo kui ka muusika osas, aga kuskil poole pealt läheb siiski paremaks, kui halvast mafioosost on juba naine voolitud. Mida enam lõpu poole, seda kirglikumaks ja tulisemaks asi läheb ning viimaks on ekraanil ka laibad, korralik tulevahetus, plahvatus ja muidugi valatakse seal ka ohtralt pisaraid. Hästi emotsionaalne film, õrnahingelised, võtke taskurätipakike kinno kaasa!
Räägin lühidalt filmi sisust: umbes 40-aastane naisjurist Rita (Zoe Saldaña) on oma tööga rahulolematu, ei austa oma ülemust, ihkab mingit elumuutust, kuigi endale otsesõnu seda ei tunnista. Teda on märganud paha narkoparun Manitas (Karla Sofía Gascón), kes juristile sõna otseses mõttes koti pähe tõmbab ja oma limusiini laseb vedada. Autos pihib Manitas, et tema suurimaks sooviks on saada naiseks ja ta vajab selleks juristi abi. Lubab muidugi suurt rikkust selle vastutasuks ja kõik kulud hüvitada. Jurist ei pea pikalt aru ja on kohe sealsamas autos asjaga nõus. Filmi käigus saabki pahast Mehhiko maffiabossist naine, nimega Emilia Pérez, naist mängib samuti Karla Sofía Gascón. Manitasel on aga ka seaduslik naine, abikaasa Jessi (Selena Gomez) ning kaks last. Jurist peab aitama nemad riigist välja ja olema abiks Manitase (lavastatud) surmateate neile edasi andmisel.
Esialgu läheb kõik plaanipäraselt, aga Emilia avastab, et ei suuda oma lastest lahus elada ja otsib Rita uuesti üles. Nüüd on vaja korraldada asi selliselt, justkui oleks Emilia Manitase naissugulane, kes on valmis Jesse ja lapsed enda luksuslikku villasse elama võtma. Edasi areneb lugu vastuoluliselt, sest tuleb välja, et Jesse, kes oli veel mõned stseenid varem pühendunult abikaasat armastav naine, igatseb hoopis mingit oma armukest, kupeldaja Gustavot (Edgar Ramírez). Samal ajal leiab armastust ihkav Emilia endale samuti uue naisarmukese, Epifanía (Adriana Paz). Siis aga teatab Manitase „lesk“ Emiliale, et ta abiellub Gustavoga ja kolib koos lastega ära. Nüüd läheb asi pahaks kätte, toimub mitmeid valgustkartvaid sündmuseid ja loo finaalis selgub, et abikaasad siiski väga armastavad teineteist. Lõppkaadrites aga leinab naiseks hakanud mehe uus naine oma kaotatud armastust.
Nonii. Kui teile selle lühitutvustuse pinnalt ikka veel tundub, et täitsa okei lugu ju, siis olgu öeldud, et kogu see kunstfilmiks vormistatud mehhiko seep on edasi antud muusikali vormis, mis tähendab seda, et tegelased vahepeal ka laulavad ja tantsivad. Asi pole päris niisugune nagu Hollywoodi hoogsad muusikalid, siin on pigem seesugused lauljad, kelle hääl ei kanna ja katkeb. Kohati esitatakse laulud sosistades, kohati on lugude meloodia ja sõnad nii piinlikult halvad (eriti soovahetuskliiniku stseen Bangkokis), et on juba nii halb, et täitsa hea. Küll aga tikub ligi mõte, et püha müristus, kuskohast nii kehv helilooja on välja kraabitud, ma ise teeks ka paremad laulud. See ei ole hea tunne. Aga noh, kui teile meeldis film „Mootorsaed laulsid“, siis peaks kindlasti meeldima ka „Emilia Pérez“.
Filmi võluvam osa on see, et hoolimata selle otse näkku vaatavast halbusest on see samas siiski ka hea film. Isegi sedavõrd hea, et ma julgen soovitada, minge seda vaatama. Siin on palju siirust ja kohmakat armsust, naiivsust, konarlikkust, mis mõjub nunnult nagu oma esimesi samme tegev tita. Vaatad teda ja mõtled: ta saab hakkama!
Oscarite poole pealt – ma protesteerin, et see on esitatud parima muusika nominendiks. No see ei ole parim muusika. Kindlasti see ei ole aasta parima stsenaariumiga film. Naisnäitlejatest Karla Sofía Gascón võib mu poolest rahulikult nomineeritud olla ja ma ei pööritaks silmi, kui ta selle preemia saaks. Parima välismaise filmi kategoorias jätaksin selle ka kandideerima. Aga kui oleks minu teha, siis ülejäänud 11 nominatsiooni ma kriipsutaks jämeda markeriga maha. Kui oleks olemas aasta groteskseima filmi kategooria, siis ma paigutaksin selle filmi koos „Protseduuriga“ („The Substance“) sinna.
Ma ei hakka siin pikalt enam arutlema sel teemal, missugust sümbolismi film kannab ja kuidas see tegelikult soostereotüüpe süvendab, mitte ei lõhu. Meestegelased on selles filmis halvad, naistegelased head. Kui kurjast maffiabossist saab naiseks kehastunud Emilia, siis ta muutub malbeks heategijaks. Ja 40-aastane lastetu Rita saab omale filmi lõpus ka lapsed, sest laste saamine ongi olnud tema pikaajaline unistus, mida filmis korduvalt mainitakse. Ka Rita saab filmi lõpuks „tõeliseks naiseks“, emaks. Kas on vaja, et ma jätkaksin? Vist mitte.
Mujal maailmas on film juba jõudnud Netflixi, eks see jõuab sinna kunagi ka meie regioonis. Paha ei teeks, kui viitsiksite seda kinno vaatama minna, sest seal on siiski mõned ägedad tantsustseenid ja kogu see pisarakiskumine mõjub suures pimedas kinosaalis kindlasti palju vahetumalt kui kodus mugaval diivanil pikutades.
Lõpetuseks ütleks, et Karla Sofía Gascón läheb filmiajalukku sellega, et ta on esimene transgender naine, kes võitis Cannes’i festivalil parima naisosatäitja tiitli ja kui nüüd Oscari ka saab, siis seda enam. Seega, Gascón sai seda filmirolli tehes kasutada ka oma isiklikku elukogemust, kuna temagi on sündinud mehena ja nüüd elab naisena. Selle teema pelgajatele olgu öeldud, et soovahetus on pigem taustaprobleem, esiplaanil on hoopis olulisemad teemad: armastus ja teineteisest hoolimine ning sisemine rahu. Viimast aga igatseme me kõik.
