Hagi Šein: meedia peab olema kriitiline, et ühiskond töötaks

 

Hiljuti 70. juubelit tähistanud tele- ja meediakorüfee Hagi Šein pidas TLÜ Rakvere Kolledzhi eakate ülikoolis Hõbeakadeemia raames loengu „Mälestusi televisioonist“ ja rääkis muuhulgas ka seda, et televisioon kui selline võib ise muutuda mälestuseks.

Ülle Kask

„Televisioon on alati olnud väikesele rahvale nagu emapuu, mille ümber kokku tullakse,“ rääkis Šein. „See loob kultuuriruumi, ühendab rahvast nagu laulupidu või presidendi kõne.“

Telemees tõi välja, et 90ndate alguses oli 40 protsenti rahvast televiisorite ees koos. Tänaseks on olukord teistsugune. „Emapuuga on juhtunud see, et sinna kõrvale on tulnud digipuud, ja telemaastik killustub.”

Televisioon kui kauplus

Televisioon pole enam tõuke-, vaid tõmbemeedia,“ leidis Šein.“ Teie ise tõmbate endale, mida tahate. On tohutu mass erinevaid teenuseid, aga kodune televiisor hakkab tasapisi ära kaduma.“

„Esialgu pole veel midagi suurt juhtunud, sest kõik muudatused toimuvad digirevolutsiooni sees,” nentis Hagi Šein. Tema sõnul vaatavad Eestis vanemad inimesed telekat keskmiselt 5 tundi päevas, nooremad 2 tundi.

„Meediaväli ja teleralli on väga kirju,” ütles Hagi Šein. ”Telekanalitel on omad eesmärgid. Vahel ei pruugi need eesmärgid head olla, kui näiteks ainult oma vaadet elule näidatakse.“

Hagi Šeini sõnul otsustab vaataja ise, kas meedia on enam-vähem objektiivne tegelikkus ja millesse peaks suhtuma kriitiliselt. „Kas see, mida teile näidatakse, on bullshit?” küsis ta. „Võib öelda, et kõik, mida näidatakse, on enam-vähem okei, sest on asju, millega me pole kunagi kokku puutunud, nagu Põhjanaba, mida pole võimalik ise kogeda.”

„Kogu see masinavärk, mida oma ekraanil näete, on majanduspoliitiline, ” märkis Šein. „Auditooriumi käes on võim ja audit ja teie loete välja selle, millega olete nõus või ei. Näiteks propagandatekstid tunneb kohe ära, kuna tõde on ainult see, mis vastab sellele ideoloogiale. Kõik muu on vale. Propaganda tahab panna teid uskuma.”

 

Koerametafoor ja meediamull

Hagi Šein rääkis, et meedia on neljas võim ja demokraatia valvekoer. Ajakirjandus kontrollib võimulolijaid, et nood ei kuritarvitaks oma võimu. Kui kasutada koerametafoori, on ajakirjandus valvekoer; tarbemeedia – karjakoer, suhtekorraldus – tõukoer ja propaganda – lõukoer. „Alati hoiab koer peremeest,” lausus Šein. „Võim on huvitav instrument. Kui sul on palju võimu, tekib kiusatus.”

Šein ütles, et ideaalis peaks ajakirjandus teenima rahvast. Sageli küsitakse, miks lähevad inimestele peale negatiivsed uudised. „Meedia ei saa olla positiivne,“ arvas ta. „ Võimulolijad eelistavad seda, et kõik oleks positiivne ja näidatud eelistatavalt meeldivast vaatenurgast. On kaks tänava poolt ja et ühiskond töötaks, peab meedia olema kriitiline.“

„Meedia teab, millega inimesi haarata, ja kommertsmeedia sellest elabki. Seda teletoitu, mida pakutakse, on hästi palju.”

Esmased köitvustegurid, mis müüvad, on konflikt või huumor, ka suhted ja seks. Šeini arvates ei tasuks meediamulli, mida nimetatakse ka meediaomletiks, tõsiselt võtta. Näiteks tarbemeediatekstid panevad huvi tundma ilusate inimeste vastu, kellest kirjutatakse lõputuid lugusid naisteajakirjades, mille kaanepildid on fotošopitud. Sellistes väljaannetes kasutatakse ära inimeste huvi selle vastu, kuidas teised elavad. Meediamulli mahuvad kangelased, prominendid, liidrid, kõmutegelased, meedialiblikad ja imetegijad.

Praegusel segasel ajal võiks Šeini sõnul uskuda, et keegi hoiab televisiooni. „Televisiooni kaitsepühak on Saint Clare of Assisi, Püha Clara. Loodame, et see Santa Clara hoiab Eesti telemaastikku ja näeme veel palju häid ja huvitavaid asju.“

_________________________________

30 aastat Eesti Televisioonis töötanud Šein meenutas, et nõukogudemeelne töökeskkond oli üsna ebatervislik, kuna pidi oskama lugeda ridade vahelt.

Ta tõi näite, kuidas tollal ühes saates kujutati viljapäid ja üks kõrs oli veidi viltu. Tsensor oli öelnud, et meil on 15 liiduvabariiki ja üks on vasakule viltu, ning saade keelati ära.

Kui tehti saade, kus kõlasid laulusõnad: „Tingel-tangel-tungel, kära täis on dzhungel, sünnipäev on Bumbul, elevandijumbul,” märkas tsensor, et järgmisel päeval on Brezhnevi sünnipäev, ja saade tuli maha võtta.

„Kui algas laulev revolutsioon, tõmmati mind poliitikasse,” meenutas Hagi Šein, „ja parlament valis mu 1991. aastal ETV direktoriks. See oli raske aeg, kuna tuli ühest ajast teise minna ja 90ndatel tekkis telekanaleid kui seeni peale vihma.“

„1994. aastal panime kinni Vene kanalid. Siis hakkas kiiresti arenema kaabeltelevisioon, kuna venelased tahtsid vaadata omakeelseid saateid. 2000ndate keskel saabus digiaeg, kus praegu oleme,” jutustas telemees.

Kui televisiooni direktori aeg läbi sai, tuli leida uus elujärk. Tollal kutsuti Šein Concordia Rahvusvahelisse Ülikooli meediateaduskonna dekaaniks. „Concordia läks vahepeal pankrotti. Kool oli nii edukas, et direktor ei teadnud, kuhu oma raha panna,” muigas Šein.

Kui 2004. aastal sündis pedagoogikaülikooli juurde Balti Filmi- ja Meediakool, kutsuti ta sinna õppejõuks.

„Meedia ja televisioon on sarnane kiirteel toimuvaga ja õpetamine on päris keeruline,” sedastas meediaõppejõud. „Noortel on kerge infot hankida ja õpetaja pole koolis ainus tark. Koolitööd on palju, õpilasi on 34 riigist ja õpetan inglise keeles. Praegu on telemagistrite kursus, mida ma väga naudin, kuna saan õpetada eesti keeles.”

 

Hagi Šein on praegu Tallinna Ülikooli Balti filmi, meedia, kunstide ja kommunikatsiooni instituudi televisiooni õppejõud ja meediaosakonna juhataja. Foto: Ülle Kask