Hälbeliselt halb ponnistus

Kui plaanite jaaninädalavahetusel kinno minna, siis hoiduge filmist nimega “Kloon”. See on väga halb film, palju halvem, kui “Mehed”, mille eest hoiatasin eelmisel nädalal.

Margit Adorf

“Kloonis” on halb absoluutselt kõik – stsenaarium, režii, näitlemine, muusika, kunstnikutöö, valgus, tonaalsus… Kui ma tavaliselt kehvast filmist ikka mingi kompveki püüan leida ja saan millegigi eest tunnustada, siis kahjuks sellest filmipuhul mitte. See on täielik kräpp, mis ei vääri teie aega ega piletiraha.

Kui nüüd keegi langeb selle lõksu nagu oleks film sel aastal Sundance’i filmifestivalil triumfeerinud, siis paraku olete haledalt petta saanud. Tõsi on, et film osales seal ühes võistlusprogrammis, kuid ei võitnud mitte midagi. Võistlusprogrammis, kus “Kloon” osales, oli kokku kümme filmi, selle võitis Nikyatu Jusu film “Nanny” (Lapsehoidja). Publikupreemia pälvis Daniel Roheri dokvilm “Navalnõi”. Kui me räägime mingist “triumfeerimisest”, siis on see pigem äraspidine värk, film pani arutlema, kuid ei saa küll väita, et see oleks kuidagi teisi filme endast kaugele maha jätnud, kedagi pahviks löönud vms.

Minu üllatuseks on filmile küll mõne kriitiku poolt jagunud kiidusõnu, näiteks on esile tõstetud, et see ei sarnane teistele kloonifilmidele ja on seega originaalne, aga minu jaoks on see väga nõrk põhjendus, sest stsenaarium on laisk, tuim, loll, hälbeline ja kui ka autor püüab seal mingit nalja punnitada, siis see on küll nagu kivist vee väljapressimine – no ei ole naljakas. Pigem on piinlik. Hulk muidu normaalseid näitlejaid on kokku aetud ja siis on nendega kokku keevitatud selline käkerdis.

Stsenaariumi autor ja režissöör on Riley Stearns, üsna vähetuntud tegija, kelle jaoks “Kloon” on kolmas täispikk film. Linalugu filmiti Soomes Tamperes, sest pandeemia tingimustes oli seal kergem filmida. Käis tõsine hoogtöö, võtteperiood kestis vaid kuus nädalat. Filmis võib näha ka mitmeid Soome näitlejaid, näiteks peategelase ema on Maija Paunio, tugigrupis pihib oma lugu Kristofer Gummerus jt. Väikese rolli teeb ka eesti näitleja Rea Lest, kes on kiirabis patsientide registreerija.

Plassi ja üheülbalise loo peategelaseks on Sarah (Karen Gillan), kellel on vilets suhe oma peika Peteriga (Beluah Koale). Sarah on ilmselgelt depressiivne, ta kuulab üksi kodus mingit pornot (sõna otseses mõttes) ja vahepeal suhtleb oma peikaga videokõne ja SMSidega. Kumbki ei ole suhtes kuigi entusiastlik, puudub lähedus. Ühel hommikul ärkab Sarah üles ja avastab, et ta on pool voodit verd täis oksendanud. Selle peale korjab ta tuima näoga voodist linad kokku ja paneb pessu, justkui oleks see midagi tavalist. Null emotsiooni, ehmatust, muret. No läheb siiski arsti vastuvõtule, kus eesruumis oksendab jälle terve põranda verd täis. Tema arst on sellise olemisega, kelle puhul küll keegi ei usu sekundikski, et ta on päriselt ka arst. Arst laseb naisel koju minna, öeldes, et uuringud on tehtud ja nüüd olgu rahulik ja oodaku.

Sarah elab oma elu samamoodi edasi nagu varem, käib metsas jooksmas, pärast videokõnes räägib peikale, et see oli niisama külmetus ja ta tunneb end juba päris hästi. No mida? Sa oksendad verd, see ei ole mingi külmetus! Selle peale mees teatab, et oioi paha lugu, aga sul ei ole külmetus, vaid haruldane haigus ja sa sured ära – arst helistas talle ja rääkis sellest juba mitu päeva tagasi! Tore lugu küll! Seepeale läheb Sarah taas arsti juurde, kes räägib, et jaa, sul on selline haruldane haigus (mis haigus, see ei selgugi) ja kindlasti sured, nii et parem hakka mõtlema oma matustele ja ehk oleks mõistlik ka lasta endast kloon teha.

Nii. See on tulevikumaailm, kus kloonida tohivad vaid need, kes on surmahaiged. Ja juhul kui mingi ime läbi kloonitud inimene terveneb, siis tuleb kloonile teha “abort” või siis peavad originaal ja kloon elu ja surma peale duelli, sest miskipärast on seadus selline, et originaal ja kloon koos eksisteerida ei tohi. Duelli ettevalmistuseks on aega terve aasta. Muidugi selgub õige pea, et Sarah on täiesti terve. Nüüd siis tuleb tal oma klooni aasta aega ülal pidada, samal ajal kui see tema mehega semmib, ja trennis käia, et end harjutada tapjaks. Aga kui loodate, et nüüd sellest momendist läheb film käima ning Sarah sisse tulvab elujanu ja tärkavad emotsioonid, siis eksite. Kõik läheb sama monotoonselt edasi. Naljakas ei ole kordagi, õudne samuti mitte.

Kogu film on tuim, näitlejad kannavad teksti ette masinlikult, emotsioonitult, filmi tonaalsus on hall ja hämar, raagus ja trööstitu. Peategelase kohta me ei saa teada peaaegu mitte midagi. Paistab, et tal ei ole mitte ühtegi sõpra ega sõbrannat, emaga on suhted kehvad. Mis tööd ta teeb? Ei tea. Miks ta depressiivne on? Ei tea. Miks emaga suhted halvad on? Ei tea. Sama kehtib ka kõikide teiste kohta. Kloonimine käib aga nii, et sülitad topsi ja tunni aja pärast saad oma klooni kätte, see on juba täisealine ja räägib-liigub nagu vanainimene muiste. Sarah kloon on veel ülbe pealekauba.

See on väga mage film. Ei soovita üldse. See on lihtsalt halb film, mitte nii-halb-et-juba-hea. Jätke vahele.