Headega võib juhtuda halba
Sel nädalal kinodes esilinastuv õudusfilm „Kotionu“ on päris korralik hirmumuinasjutt, ainult et selles filmis veel ei jõuta õnneliku lõpuni.
Margit Adorf
Pean tunnistama, et just selliste filmide osas nagu „Kotionu“ on mul lapsest saati suur hirm, kuid samas on see siiski seda sorti muinasjutt, mis vähemalt täiskasvanueas enam pikkadeks nädalateks ööund röövima ei tule. Kui ma vaadanuks seda õrnemas eas, siis on võimalik, et kardaksin väga.
Film võtab aluseks vanadest muinasjuttudest tuntud kotionu tegelase. Kotionu oli üks laste hirmutamise tegelasi Itaalia, Hispaania, Portugali folklooris, kuid sarnane tegelane on ka Ladina-Ameerika lugudes, Ida-Euroopas, aga ka Aasia riikides ja Haitil.
Muinaslugudes viis kotionu minema pahasid lapsi. Ibeeria ja Ladina-Ameerika versioonis korjas kole ja kõhn kotiga vana mees kokku pahad lapsed ja sõi nad ära. Tavaliselt ilmus ta õhtusöögi ajal päikeseloojangul ja mõnikord olid pahadest lastest loobujateks nende endi vanemad. Ida-Euroopas, näiteks Armeenias ja Gruusias, Ungaris, Poolas ning Tšehhis oli kotimees pigem pimeduses liikuv kindla kujuta olend, kes tekitas lastes küll hirmu, kuid ei viinud neid ära. Aasia riikide variandis viis kotimees lapsi minema ja kas pistis nad nahka või müüs maha.
Mõnes riigis on erinevad kotionu versioonid seotud jõuluperioodiga. Näiteks Hollandis toob jõulupühaku teener Must Peeter kottidega kingitusi 5. detsembril ja viib nendessamades kottides minema pahad lapsed, kellest saavad hiljem uued Mustad Peetrid. Sarnaseid kotionu tegelasi on paljudes kohtades üle maailma, erinevate nimedega, kuid enamasti nad nendes lugudes ei ohusta häid lapsi.
„Kotionu“ filmis küll viidatakse sellele folkloorile ja muuseas on see esitatud väga mõjusate graafiliste joonistustena, kuid selles loos on asi hullem: nimelt linateose Kontmees jahib häid ja kuulekaid lapsi, selliseid, kes julgevad unistada ja on hästi nunnud. Ta ei jäta enne, kui on nad kätte saanud ja last võib kaitsta vaid mõni talle eriti kallis ese, kuni see ese on lapse valduses. Juhtud sa sellest aga ilma jääma, oled ohus.
Selles filmis õpetab isa pojale, et maailmas on olemas tõeline kurjus ja sõltumata sellest, kui hea sa oled, siis sinuga võib juhtuda halba. Lihtsalt hea olemine ei päästa sind. Kõlab tuttavlikult? Igatahes väga eluline. Mulle see mõte siin filmis meeldis, ei hakatud ajama mingit udu, kuidas pahad saavad karistada ja kuidas mõni halb inimene on tegelikult sisimas väga hea.
Vaataja ette tuuakse selge ja lihtne lugu, millest väga kuskile kõrvale ei kalduta ja mis jätab õhku selge ootuse, et praegune film saab järje, kuna siin on palju lahtisi otsi, millele mina publikuna soovin vastust saada. Ma tahan teada, mis värk oli peategelase isaga ja kuidas see Kotimees pool pead kaotas. Tahan teada, mis teema on selle metsas kasvava imeliku puuga ja lõpuks, keegi peab siiski selle kotimehe kahjutuks tegema. Sest ka sellele on vihje, et suurele kurjusele vastukaaluks on maailmas olemas ka samasugune positiivne jõud – kõik ei ole lootusetu.
Filmi peategelaseks on täiskasvanu Patrick (Sam Claflin), kes on majanduslike raskuste tõttu koos abikaasa Karina (Antonia Thomas) ja väikese pojaga tagasi kolinud lapsepõlve kanti, kus tema vend Liam (Steven Cree) peab isa poolt pärandatud puidufirmat. Läheduses asub vana vasekaevandus, mille kohta poisid juba lapsepõlves kuulsid hirmulugusid ja sinna oli keelatud minna. Nüüd aga ongi see Kotimees ringi liikumas ja ta jahib Patrikut, kellele pani silma peale juba aastaid tagasi.
Täiesti avamata jääb Kotimehe tekkelugu ja selgusetu on ka see, kas vendade lapsepõlves keegi veel sarnast olendit kohtas. Küll aga näidatakse filmi alguses juhtumit, kus Kotionu saab kätte kuuleka lapse, ja see toimus neli aastat enne praeguses linaloo sündmusi. Ka see juhtum jääb lahti seletamata.
Stsenaariumi sellise kirjelduse põhjal võib tunduda, et segane stoori ja ei vääri pikemat tähelepanu, kuid sellest hoolimata ma siiski soovitan filmi vaadata neil, kellele meeldivad tavalised klassikalised hirmumuinasjutud. Siin on mõnevõrra ka Stephen Kingi vaimu hõljumas, aga eks King isegi ole oma lugudele inspiratsiooni ammutanud muuhulgas näiteks folkloorist.
Vormistatud on film väga klassikaliselt ja õudusvärinarohke lugu kulgeb aeglaselt, ühest elektrikatkestusest teise, hirmutavate helide ja võpatuste saatel. Pisut koomiliseks kisub asi siis, kui koll uimastab terve hulga politseinikke, aga minu jaoks oligi selline muigvele võttev koht heaks võõrandajaks, et muinasjutt liiga sügavale nahavahele ei poeks.
Film on saanud kriitikute poolt ühtlaselt hävitava hinnangu, kuid mina nii kuri ei oleks. Mu meelest on see korralikult teostatud, hirmus õhustik on loodud, tegelased on sümpaatsed, neile saab kaasa elada, Kotionu tegelane ei ole liiga titekana esitatud ja näitlejad on oma ülesannete kõrgusel. Kõik toimib. Ja mõni õudusfilm võiks ju olla ka selline, mis sobib nõrganärvilistele vaatamiseks. Ma võtan oma sõnad tagasi vaid sellisel juhul, kui praegusele filmile iial mingit järge ei tehtagi. Aga kui tehakse, siis ma kavatsen seda igal juhul vaadata ja loodan, et kimbus moodustab praegune lugu ja sellele järgnev juba loogilisema terviku.
Ma ei ütle, et film super hea oleks, aga see ei ole siiski ka halb. Normaalne, maheda teravusega õudusfilm neile, kes väga vürtsikat kraami ei kannata, aga tahaks ka mõnikord midagi hirmsat. Võib vaatama minna põhikooliealiste lastega, kellel närvikava korras. Muuseas, see film on tehtud koostöös bulgaarlastega ja ma ütlen, et kui selle linateose üheks osapooleks oleks olnud eestlased, siis kohalikud kiidaksid seda taevani.
Aga veel rääkides lastest ja noortest: sel reedel algab ka Pimedate ööde filmifestival ja avanädalavahetusel on selle kavas enamuses laste- ning noortefilmid, traditsiooniliselt ongi PÖFFi alguses lastefilmide alafestival. Seega, kui on soov perega kultuurne väljasõit teha, siis vaadake enda jaoks midagi festivali kavast. Järgmisel nädalal saan juba ka festivali kohta konkreetsemaid soovitusi jagada.
