Heli Künnapas: „Loodan, et „August“ meeldib ka poistele!“

„„August“ on noorteraamatute sarja esimene raamat. Mul on kavas Laineharja kooli 11. klassi õpilaste tegemistest kirjutada veel tervenisti 11 raamatut – iga osa tegevus hakkab toimuma ühe kuu jooksul. Teadlikult lühiromaanidena. Ikka selle tagamõttega, et ka poisse lugema meelitada. Näen oma poegade pealt, kui keeruline on neile soovitada noorteromaane, mis ka poisslapsi köidaksid,“ muigab menukas kirjanik Heli Künnapas, viie lapse ema ning omanimelise kirjastuse omanik.

Kaire Kenk

Ka sarja esimese romaani pealkirja –„August“ valis Heli teadlikult. „August on noorte jaoks tavaliselt veel suure vabaduse aeg, kuid nii mõnigi Laineharja gümnaasiumi noor võib puhkusest vaid und näha,“ jutustab ta. „Pealegi olen sellest, kuidas on alustada oma koolielu täpselt esimesel septembril, juba kirjutanud. Proovisin nüüd midagi uut, et romaan ei käivituks mitte kooliveerandi keskelt,“ lisas kirjanik.

„Tahan noortele anda lootust. Näidata, et meil kõigil on probleemid. Tahan noortega omamoodi vestelda, näidata neile, et kõigi probleemid on erinevad, aga igaühel on omad mured. Isegi, kui see koheselt välja ei paista. Probleemidega saad tegeleda ka nii, et sa tegelikult ei tea ette, milline oleks hea ja õige lahendus, kuid hakkad lihtsalt tegema väikeseid samme õigemas suunas. Loodan, et iga noor leiab mu uuest romaanisarjast julgustust oma probleemidega tegeleda. Ma muidugi ei taha oma raamatutega lugejat kättpidi suunata, ega öelda, millised oleks ainuõiged lahendused teatud teemadele. Aga „Augusti“ kolm peategelast on oma eneseotsingutega mulle kõik võrdselt olulised,“ kirjeldab autor.

Millest raamat räägib?

„Eks ikka noorte eneseotsingutest ning sellega kaasnevatest eluseikadest. „Augustis“ on kolm peategelast-jutustajat. Roccot lahutab 11. klassist matemaatika ja inglise keele suvetöö. Sammyl võinuks oma andega võita kogu maailma, kuid uut kooliaastat alustab ta isa juurde kolimisega. Berit on hea kõiges, mida teeb, kuid pärast vanemate lahutust on ta uues ja keerulises olukorras. Tegutsemine on kõigi kolme jaoks väga oluline, niisama ei passi keegi,“ tutvustab autor.

„Mu meelest on gümnaasiumi lõpuklassid üks väga keeruline aeg iga noore elus. Ka minu jaoks. Lõpetasin keskkooli küll hõbemedaliga, kuid olin samas põhjuseta puudumiste arvu poolest klassis teisel kohal,“ muigab ta. „Mõtlen tagantjärgi, et ehk need õpetajate suunamistest vabad tunnid andsid mu romaanidele palju rohkem ainest kui oleks andnud koolitundides istumine. Kindlasti ei taha ma aga noortele öelda, et koolis ei peaks käima. Mul oli lihtsalt kõik vajalik tehtud ja seepärast puudumised minu tulemusi ei kahjustanud.“

Üks asi on Heli teostes raudselt omaenese koolipõlvest pärit. „See on tegevuspaik väikeses maakohas. Ma olen ju ise aastaid maal elanud, kolisin pealinna alles mõned aastad tagasi. Maakohas elavate noorte elu on mulle väga tuttav ja sellest kirjutangi,“ ütleb ta. „Aga ma olen oma raamatutesse pannud kõik, mida näen, kuulen, tunnetan – kõik, mis mulle oluline,“ lisab Heli.

Samas ütleb kirjanik, et on kohtumistel lugejatele nüüdseks täiesti loobunud selgituste jagamisest. „Vahel imestan isegi oma raamatute toimetajaga mõtteid vahetades, kui erinevalt tema on ühest või teisest mu tegelasest ja tema tegudest aru saanud,“ muigab Heli.

„Varem ma kartsin oma noorte testlugejate esimesi emotsioone. Nii palju tehti erinevaid ettepanekuid, kuidas lugu edasi võiks minna. Aga praegu leian, et igasugune tagasiside on hea. Ma ei karda enam isegi õelaid kommentaare. Olen lihtsalt tänulik, et inimene kulutas nii palju aega ja luges mu raamatu läbi,“ sõnas kirjanik.

„Ka mu enese kirjutamisprotsess on aastate jooksul läinud lihtsamaks. Nüüd panen oma tegelased ja nende saatuse keerdkäigud lihtsalt paberile ja alles siis hakkan kõhklema, varem oli vastupidi.“

Kirjutage, ärge kõhelge!

Vanema ja elukogenumana soovitabki ta kõikidele algajatele suleseppadele: „Lihtsalt istuge maha ja kirjutage, ärge kõhelge. Rohkem enesekindlust! Minu puhul töötab hästi ka korraks igapäevaelust eraldumine, olin „Augustit“ kirjutades vahepeal mõned päevad üksinda mereäärses metsamajakeses ja see aeg oli kirjutamise mõttes väga viljakas. Seevastu reisidel koguneb muljeid nii palju, et kirjutamisest ei tule midagi välja.“

Heli on õnnelik, et noorteraamatu „August“ esimesed lugejad on talle juba kirjutanud: „See raamat meeldis mulle isegi väga, kuigi väga lühike… oleks tahtnud rohkem lugeda ja teada, seega tuleb oodata nüüd siis ka ülejäänud osad ära. Esimene osa on aga igatahes põnev ja eriti meeldib mulle Sammy… kuigi jah ma juba kujutan ette, millist draamat Rocco ja Lenna seal veel korraldada suudavad… ja mis juhtub siis kui saadakse teada, kes Sammy on.“

„Aga ma valisin teadlikult lühiromaani žanri – nii paljudele noortele, eriti poistele tuleb lugemisharjumus ju alles tekitada, sisse harjutada,“ nendib kirjanik. „Ma siiski arvan, et ei ole olemas inimest, kes ei armastaks raamatuid lugeda. Mittelugevad inimesed lihtsalt pole veel leidnud endale meelepärast raamatut.“

Samas küsitakse temalt lausa iga päev: „Kuidas keegi ei tunne Sammyt ära, kui ta on nii edukas ja kuulus? Kuidas pole keegi kuskil selle nooruki pilti või reklaami kordagi näinud? Tänapäeva ühiskonnas ja sotsiaalmeedia sõltuvuses?“

„Muidugi on minu lapsi ja laste sõpru veidikene igas raamatus. Aga see ei tähenda, et keegi neist oleks üksühele raamatusse kirjutatud. Võib-olla vaid mõningad detailid. Mõnes varasemas teoses olen vahel osaliselt tegelasi päriselust maha kirjutanud ja teate, mis juhtus? See töötab! Mitte keegi pole nende mu tegelaste varjust seni veel reaalseid inimest ära tundnud!“ räägib Heli.

Innustab suurelt unistama

Heli Künnapas on tänaseks ligi 40 avaldatud raamatu autor. Ta on kirjanik, kirjastaja, viie lapse ema, ajakirjanik, investor. Noortele on ta varem kirjutanud menukad raamatud „Mälestusteta suvi“, „Lõpupidu“ jne. Lisaks „Augustile“ ilmusid temalt äsja täiskasvanutele mõeldud raamatud „Raamatukogu viimased päevad“ ja „Jagatud lood“.

„Panustan maailma nii, kuidas oskan, tehes seda, mida oskan. Samal ajal muidugi järjepidevalt juurde õppides kõike, mida veel ei oska, ega tea. Minu jaoks on jätkuvalt suur üllatus see, kui näen, et õpetades teistele seda, mida ise juba loomulikuks pean, saan nende elusid paremaks muuta. Sama lugu on raamatutega – panen kirja lood, mis lihtsalt minuni tulevad ning kuulen pärast, kuidas olen inimesi puudutanud. See on imeline tunne. Loodan, et igas minu raamatus on killuke, mis aitab lugejal ennast või ümbritsevat maailma paremini mõista ning loodetavasti ka seda paremaks teha,“ mõtiskles naine.

Ilukirjanduslike teoste kirjutamise kõrvalt on Heli Künnapas andnud välja „Unistuste täitmise märkmiku“, mida täidab ka ise. „Arvan, et olin umbes 15-aastane – sestsaadik on mul lehed, kus ma aeg-ajalt uuendan oma unistusi ja eesmärke. Märkmik on mul kasutuses, seal ei ole 50 unistust täis, sest olen pannud sinna ainult suuremad. Üks neist on saada maailmas tunnustatud kirjanikuks, ainuüksi sellega saab sisustada kogu oma aja,“ julgustab Heli suurelt unistama.

„Maaelu fänn olen ma jätkuvalt, aga praegu on laste vajadused muutunud, nad tegelevad muusikaga ja nende oskused on sealmaal, et oli vaja liikuda õpetajate poole linna,“ rääkis ta.

Kolm Heli lastest õpib juba mitmendat aastat Tallinna muusika- ja balletikoolis ning neljas Tallinna ühisgümnaasiumis ja Tallinna muusikakoolis. Varem käisid kõik lapsed Pärnu-Jaagupi põhikoolis ja muusikakoolis. Aastaid sõideti Pärnu-Jaagupis õppides Tallinnasse muusikatundidesse. Praeguseks on suuremad lapsed saanud auhinnalisi kohti trompetikonkurssidelt nii Eestis kui välismaa. „See on mitme aasta töö võit ja näitab, et oleme õigel teel,“ on kirjanik oma laste üle uhke.

„Me kõik peaksime rohkem olema oma elu filosoofid. Minul tekkis oma igapäevase kirjutamistöö, kirjastuse juhtimise ja viie lapse kõrvalt äkitselt taipamine: ma ei jõua kõigi ja kõigega praegu korraga tegeleda. Las see praegu jääb! Muidugi ei tähenda see, et ma mõne probleemi igaveseks kõrvale lükkan, vaid pigem seda, et ma ei jaksa igal hetkel olla perfektne. See mõtlemine on mul aidanud praegusel ajal hakkama saada, ehkki lapse kooliõpetaja on lapse päevikusse kirjutanud märkuse, et õpikutele on ümbrispaberid senini ümber panemata,“ muigab ta.