Hendrik Sal-Saller: Smilers on jätkuvalt teel

Hendrik Sal-Salleril ilmus äsja elulooraamat „Intervjuu iseendaga“, mis sisaldab kilde alates muusiku lapsepõlvest, punkarielust, Soome emigreerumisest kuni selleni, kuidas ja miks sündis ansambel Smilers.

Kaire Kenk

Sal-Salleri meenutused on elulooraamatusse kirja pannud tema hea sõber Mihkel Raud, kes peategelast läbi-lõhki tunneb.

„Mina lihtsalt rääkisin ja Mihkel kuulas. Mõmises nõustuvalt ja vahel küsis mõne täpsustava küsimuse. Aga enamjaolt nägi raamatu kirjutamine välja nagu minu monoloog,“ jutustas Sal-Saller. „Isegi minu ema, kes Nordea Kontserdimajas mu kontserdil käis, imestas, et ma nii palju räägin,“ muigas muusik.

Selektiivne mälu unustab halva

Sal-Saller nentis, et ei ole minevikus nokitseja tüüpi, pigem vaatab alati tulevikku. Jaanuaris tähistas aga mees 50. juubelit ning selleks puhuks tehti nii plaat, kontsert kui raamat – kõik pealkirjaga „Intervjuu iseendaga“.

„See pidi olema tagasivaade mu elule. Raamatu kokku panemine oli täitsa põnev. Mul on hulgaliselt vanu fotosid, vaatasin neid ja töötasin ka oma mälestused korralikult läbi,“ jutustas muusik.

„See protsess polnudki nii õudne, kui kartsin. Päris tore oli. Pealegi on mul selekteeriv mälu – unustan kõik halvad asjad ära. Isegi teenimine Nõukogude Armees on praegu minu jaoks üks suur lust ja lillepidu. Halba ma sõjaväest ei mäleta, minu jaoks oli see imeline aeg – nagu stiilipidu,“ muljetas ta.

Sal-Salleri kireks on alati olnud muusika tegemine. Muusikakoolis õppis ta klaverit ning mehe sõnul ema-isa tal harjutamise ajal vitsaga selja taga ei istunud. „Ilmselt seepärast minust klassikalise muusika pianisti ei saanudki,“ muigas ta.

Lapsena tahtis Sal-Saller tegelikult trummariks saada. „Häda sunnil hakkasin õppima kitarri, sest kõik teised poisid tahtsid samuti trumme mängida, aga bändi oli ju vaja teha,“ meenutas muusik.

Bändi on Sal-Saller teinud nii kaua kui ta ennast mäletab. „Enne, kui ma päris meesteni jõudsin, tegin bändi kodus kujuteldavate kaaslastega,“ rääkis ta.

Õnneks oli tema kodus rohkelt läänest kingiks toodud popi- ja rokiplaate. „Oli isegi Motorhead ja Steppenwolfi, kelle muusika saatel peksin kodus kõik potid ja pannid mõlki, kujutledes, et olen Steppenwolfi trummar,“ muigas ta.

Kõige olulisem bänd Hendriku Sal-Salleri eluteel on olnud Sex Pistols, ehkki õrnas eas meeldisid poisile väga Kukerpillid. „Ühel ilusal päeval nägin Soome televisioonist Sex Pistolsit, kes laulis lugu „Anarchy in the UK“. Sain aru, et nüüdsest on maailm minu jaoks pöördumatult muutunud. Sel hetkel vandusin, et ei kuula enam mitte kunagi teistsugust muusikat. Sex Pistols oli tõesti selline bänd, mis tekitas noore mehe sees ühe korraliku plahvatuse.“

„Genekaga” üle linna tuntud punkariks

„Mäletan nii oma esimest suuremat lavaesinemist kui ka väiksemaid kontserte esimeste bändidega, kui põhiliselt astusime üles ansambliliikmete sünnipäevadel,“ meenutas ta.

Muusikul on eredalt meeles esimene keldrikontsert ansambliga Punkheads. „Ema aitas organiseerida filharmooniast pärit võimenduse ning esimest korda oli kõik nagu päris. Enne seda oli meil veel üks ansambel, mille nimi oli Onu Remus and the Morning Tripper,“ naeris ta.

Kooli nääripeol isetegevusliku kavaga klassi esindades jäi aga Sal-Saller silma kaks aastat vanematele kuttidele. „Kui suuremad poisid mulle juurde astusid ja ütlesid, et tahavad koos bändi teha, siis see tunne oli ikka vägev!”

Nii saigi alguse tema esimene tõsisem bänd Generaator M, mis tõusis kohe looga “Käed (Aidake)“ telekonkursi „Kaks takti ette” tippu.

“Geneka jaoks juhtus kõik kiiresti – esimesest kontserdist „Kaks takti ette” finaalini kulus heal juhul pool aastat, kui sedagi. 16aastasele oli kõik kompromissitult mustvalge,“ jutustas muusik. „Ega ma mõelnud, et bänditegemisest saab kunagi minu elu. See oli asjade loomulik käik.“

Järgnesid grupid M.O.T.T. ja Ba-Bach, Saller osales pisteliselt ka grupi Vanemõde tegevuses.

Heli- ja transamees Soomes

1989. aastal kolis Sal-Saller Soome. Seal esines ta mõned korrad koos Ba -Bachiga. „Plaanisime küll selle bändiga jätkata, kuid kiiresti sai selgeks, et see osutub küllaltki keeruliseks,“ meenutas muusik. Nii hakkaski mees otsima uut bändi ja käis prooviesinemistel.

„Tegin helimehe tööd ja polnud erilisi väljavaateid, et võiksin veel kunagi elus bändi teha. Samas õppisin läbi selle töö kõike, ehkki kitarri häälestada oskasin muidugi juba varemgi. Olen olnud valgustaja ja isegi transamees. Arvan, et tänu aastatele Soomes oskan praegu hinnata kõikide nende lavataguste inimeste tööd, kes näevad vaeva, et viis meest saaksid laval särada,“ muigas Hendrik. „Olen siiralt tänulik kõikidele oma meeskonna liikmetele,“ lisas ta.

Soomes elatud aastatest on Hendrikul meenutada hulgaliselt naljakaid seiku. „Tegin muusikat grupiga Leather Brothers,“ jutustas ta. „Algusaastatel oli meil reegliks, et kui laval on rohkem mehi kui saalis, siis jääb esinemine ära. Aga mitte kunagi ei jäänud, isegi see üks kord, kui saalis istusid vaid mõned meie sõbrad. Ikka tegime oma neli -viis lugu ära!”

23 aastat Smilersit

Sellest bändist kujuneski hiljem Smilers ning loost, mille refrään algab sõnadega “Kui Sa mind ei armasta, siis lõpp on lool”, sai Smilersi esimene läbimurdehitt. „See on laenatud lugu, aga mulle aastaid väga meeldinud ja iga kord, kui seda originaalis kuulan, kahetsen, et pole seda ise kirjutanud,“ muheles Sal-Saller.

The Smilersi asutamise ajaks loetakse aastat 1992 ning esimese kokkusaamise kohaks Helsingit. Bänd andis oma esimese plaadi nimega “Smilers“ välja 1994. aastal ning algul ilmus see Soomes, pärast Eestis. Järgnesid edukad kontserdid põhiliselt Eestis.

35aastase muusikukarjääri jooksul on Sal-Saller ära jätnud vaid kolm mängu. Mees meenutas, et juba üsna oma muusikutee algusaastail tormas ta pärast esinemist koju uusi lugusid kirjutama, samal ajal kui bändikaaslased läksid nautima kõike, mida bändimehe-kuulsus endaga kaasa tõi.

„Olen alati kirjutanud enesele, mõtlemata, kas keegi kuulata tahab ja see on minu meelest ainuõige tee,“ ütles Sal-Saller. „Minu moto on, et midagi ei tasu teha autoritasude või raha pärast,“ lisas ta.

„Ka Smilersi jaoks pole ammu enam vahet, kas nad on soojendajad või peaesinejad. Smilers läheb lavale ja on Smilers. Smilers on jätkuvalt teel. Me ei kuuluta välja spetsiaalseid tuure, mängime stabiilselt, tänavu detsembris eriti palju,“ jutustas muusik.

Tänaseks on Smilers koos mänginud 23 aastat. „Oleme omavahel parimad sõbrad, meie bändist pole keegi tüliga lahkunud. Kui on mindud, siis perekondlikel põhjustel,“ rääkis Sal-Saller. „Inglise keeles ütlevad ka mehed sõpruse kohta „love“. Ma tean, et eesti keeles kõlab see imelikult, aga olen kindel, et kõik me bändis armastame üksteist. Bänd on pere, võime igas olukorras üksteisele loota. Alati.“

______________________________

Üks lahe meenutus on Sal-Salleril paari aasta tagusest Pärnust, kus Smilers oli valitud kunagise menubändi Modern Talkingu liikme Thomas Andersi kontserdi soojendusesinejaks. „Anders vaatas enne kontserti, mis lava ees toimus ja oli sellest melust väga üllatunud. Pärast tunnistas ka kontserdi korraldanud Aarne Valmis, et kurat, ma panin need esinejad vist valesse järjekorda,“ meenutas muusik.

________________________

Hendrik Sal-Salleri vanemate muusikaline taust on muljetavaldav-isa Tõnu Sal-Saller Eesti Raadio Sümfooniaorkestris, ema Anne Velli ansamblis „Laine“.

„Mäletan, kuidas istusin inimtühjas Estonia kontserdisaalis. Lava oli inimesi täis, kuid saalis olin ainult mina. Nutitelefone tollal veel polnud ja nii ei jäänud mul muud üle, kui tuima näoga pealt vaadata, kuidas isa suure orkestri koosseisus järjekordset sümfooniat harjutab,“ kirjutab Hendrik oma vastses biograafias.

Sel kuul sõidab muusik Hendrik Sal-Saller (paremal) mööda Eestit, kohtub fännidega ja jagab autogramme vastsesse elulooraamatusse „Intervjuu iseendaga“. Raamatu esmaesitlusel Solarise keskuses vestles muusikuga Mart Juur (vasakul). Rakvere Kroonikeskuse Apollosse jõuab Sal-Saller 15. detsembril. Foto: