„Hõbestuv“ ühiskond kätkeb konflikte ja võimalusi

Tallinna Tehnikakõrgkool korraldas eelmisel nädalal Rakveres pikaealisuse konverentsi „Kuldaja rock’n’roll – valikud ja võimalused“. Nii Eestis kui Euroopas on domineerimas 50 pluss eas inimesed, see toob kaasa vajadused muudatuste järgi tööturu ja pensionite osas.

Katrin Uuspõld

Konverentsi avanud sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo sedastas, et me kõik tahame elada kaua, aga ka tervelt. Vanuses 65+ on ministri sõnul Eestis täna elanikke pea viiendik, aastaks 2040 prognoositakse, et selle vanuserühma osa elanikkonnast on juba veidi üle veerandi.

„Eaga kaasnevad aga piirangud. Meie nägemine-kuulmine halveneb, pikeneb see osa elust, mil vajame kõrvalabi,“ nentis Riisalo ja lisas, et tulevikus muutuvad üha olulisemaks koduteenused, et eakad saaksid võimalikult kaua elada oma kodus – pole mõeldav, et veerand elanikest elaks hooldekodudes. See tähendab aga tema sõnul sisulist ettevaatavat sotsiaaltööd kohalikes omavalitsustes, uute teenuste ja innovatsiooni kaasamist.

Poliitik ja Europarlamendi saadik Yana Toom tõi statistikast välja, et kui aastal 2006 oli Euroopas ühe pensionäri kohta neli töötajat, siis aastaks 2050 on kaks töötajat pensionäri kohta. Ta viitas, et Euroopa Liidu aluslepingu kohaselt on sotsiaalpoliitika iga riigi enda äranägemise järgi korraldada. „Sotsiaalne ebavõrdsus riikide vahel tähendab seda, et mõned riigid jooksevad inimestest tühjaks. See, mida nimetatakse tööjõu vabaks liikumiseks, tähendab mõne riigi puhul emigratsiooni,“ rääkis Toom.

Rääkida mälestusi

Tartu Ülikooli sotsiaaltöö lektor Marju Selg tõdes, et ühiskonnas on tugev sotsiaalne surve olla noor. „Miks ma ei tohi olla vana?” püstitas Selg küsimuse. „Igal eluastmel on elu elamist väärt.”

Kui eakas inimene jutustab minevikust, siis seostatakse tema sõnul seda sageli läheneva dementsusega, kuid asi on vastupidi: oma lugusid jutustades mõtestame oma suhteid, oma elatud elu.

„Mälestused annavad eneseusku, lootust nii jutustajale kui kuulajale. See seob põlvkondi,” ütles Marju Selg. Ta tõi välja psühholoogide leitud seose, et need lapsed, kes teavad rohkem oma esivanemate päritolust ja eluseikadest, on statistiliselt õnnelikumad ja edukamad.

„Neid lugusid räägitakse muu elu keskel. See näitab, et peres on suhtlemiskombed, et on võimalik rääkida ja ka lapsed õpivad rääkima asjadest, nad saavad peresündmuste käigust teada, nii lõbusatest kui kurbadest sündmustest. Laps hakkab tundma end osana põlvkondade järgnevuses, ta tunneb, et kuulub millessegi suuremasse,” arutles Marju Selg.

Teistmoodi pensionipõlv

Ettevõtja ja koolitaja Marko Rillo nentis, et uued tervisetehnoloogiad võimaldavad eluea pikenemist. Ta viitas, et juba on maailmas suudetud tüvirakkudest luua bioprinditud organeid ning tõenäoliselt saab mõne aja pärast laboris inimesele uued „varuosad“ valmis teha.

Kuid eluea pikenemine toob kaasa ka väljakutseid. Pensioni mõte on ühelt poolt vältida nõrgemate vaesust ja teisalt säilitada inimese seniste sissetulekute tase. „Pension ei ole enam auhind vanaks saamise eest,” märkis Rillo. „Ühest küljest elame kauem ja suure tõenäosusega riigilt tuge ei tule.”

Ta tõi välja, et arvestada tuleb ka tööelu muutumisega, paljud tööd automatiseeritakse, mitmed ametid sellisel kujul kaovad, kohaneda tuleb uute tehnoloogiatega.

Millised praktikad toimivad maailmas, kus sul ei ole võimalik eriti tulevikku ennustada? „Õpi uut, otsi sõprussuhteid, kohanda oma plaane,” soovitas Marko Rillo.

Vanuseline tõrjumine tööjõuturul

Eesti Avatud Ühiskonna Instituudi juhataja Iris Pettai nentis oma ettekandes, et Eestis on iga kolmas töötaja 50+ vanuses: 50-59aastastest töötab 81%, 60-74aastastest töötab 38%.

Hiljutisele uuringule tuginedes tõi Pettai välja, et ettevõtjad eelistavad nooremat tööjõudu, 50+ värbamine tundub tööandjale keerukas, ei peeta vajalikuks töökohtade kohandamist eakatele, iseloomulikud on eelarvamused vanemaealiste töötajate suhtes, minimaalselt panustatakse nende koolitamisse, sest ollakse veendunud, et see ei tasu end ära.

Samas rakendab 87% uuringus osalenud ettevõtetest 50+, kuid iga teine tööandja on päri, et võrreldes noortega on vanusest tulenevaid takistusi tööturul.

Pettai nentis, et tööturul on ulatuslik vanuseline tõrjumine ja palgalõhe – eakamad teenivad viiendiku võrra vähem kui nooremad samal ametipostil, eakamaid on rohkem lihttöölistena, vähem spetsialistide seas.

„Vanusest on saanud tööturul määrav tegur,” ütles Iris Pettai ja lisas, et nö allakäigutrepp algab juba 40. eluaastast. „Parim vanus töökohale kandideerimiseks on Eestis 20-39, sõltumata inimese oskustest, teda usaldatakse vanuse tõttu rohkem. 50-59 vanusest tuntakse end tööturul juba täiesti tõrjutuna,” märkis ta.

„Mõtteviisis, et õppimine lõpeb 20ndates, karjäär 40ndates ja tööelu 60ndates, ei ole jätkusuutlik. Selline arusaam ja vanusesurve on ohtlik,” ütles Pettai. Tööandja jaoks, kes soovib konkurentsis püsida ja soovib leida head tööjõudu, on Pettai sõnul võtmeküsimuseks töökollektiivis mitme põlvkonna juhtimine.

„Rahvusvahelised tipporganisatsioonid on mitme põlvkonna koos töötamist palju uurinud ja järeldavad, et need organisatsioonid on edukamad ja vastupidavamad. Töökeskkond peab sobima kõikidel eluetappidel ja võtmesõna on paindlikkus,” nimetas Pettai.

Ta nentis, et kui 90ndatel väärtustati Eestis ambitsioonikaid juhte, siis nüüd on vaja juhtidel liberaalset demokraatlikku stiili, mille võtmeks on efektiivne meeskonnatöö, erinevate põlvkondade ja rahvuste värbamine ning rakendamine.

Vaimne vorm

Wellness Orbiti tegevjuht Kaur Lass rõhutas oma ettekandes, et inimese aju on neuroplastiline ja treenitav ning iga päev on vaja treenida oma aju ja vaimset vormi. „70ndatel oli jõusaalis käimine väga kummaline, täna on jõusaal igas kaubanduskeskuses. Aga kui vaatame vaimset vormi, siis seda ei treenita,” nentis Lass.

Ta viitas, et üheksa inimest kümnest on kokku puutunud vaimse probleemiga ning kolmandik haiguslehti võetakse Eestis vaimse tervise probleemiga. „Kui meil ei ole oma sisemaailma juhtimise oskusi, siis varem või hiljem peab keegi aitama. Loodetakse, et on tablett, mis teeb meid korda, aga seda ei ole,” ütles Kaur Lass ja lisas, et abi saadakse kaua kestvate teraapiate ja medikamentide koostöös.

„Pikaealisuse ja õnne võti on isiklik vastutus: sa pead ise tegema midagi oma vaimse tervise heaks,” ütles Lass, täpsustades, et sõna „pead” võib asendada ka sõnaga „saad”.

Lavastaja, näitleja ja ettevõtja Rein Pakk, kel vanust 53, teatas auditooriumile, et „53 on uus 35“. „Keskiga on eluperiood, millest lapsena unistasin, sest see on minu enda aeg, mina olen selle valitseja,“ rääkis Pakk ja tunnistas, et ootus on ära tasunud. „Kõige mõnusam aeg, mida siiani kogenud olen.“

Selle mõnusa aja pikendamise nippidena soovitas ta iga tegevuse juures lahkuda enne kulminatsiooni, võtta ette midagi uut ning reisida elus võimalikult vähese pagasiga.

„Keegi tark ütles kunagi, et elu puhul ei ole tähtis pikkus, vaid sügavus. Mina ütlen: üks ei välista teist!“ kostis Rein Pakk.