Hobi, mis haarab ja liidab terve pere

Kaja Kerem ja Guldar Kivro ei osanud kahtlustadagi, et tütar Lisette viieaastaseks sünnipäevapeoks õuele tellitud ponid viivad selleni, et nüüd, üheksa aastat hiljem, nad ka ise vähemalt viis korda nädalas tallivahet sõidavad ja kogu nende elu keerleb kahe hobuse, treeningute ja võistluste ümber. Ei, nad ise ei ratsuta! Aga toetavad igati oma tütart, kes 2021. aastal tuli nii Eesti meistriks kui ka sisemeistriks ponide klassis ja lasteklassis. Tänavune võistlussuvi on veel ees.

Katrin Uuspõld

„See on meie pere elustiil ja kvaliteetaeg,“ ütleb Guldar Kivro rahulolevalt õhtusel ajal sääsepinina ja linnulaulu taustal Pallase tallide treeningplatsi ääres istudes ja vajadusel kühvliga väljakule tõtates, kui Lisette hobune on parajasti mõned pabulad poetanud. Need tuleb kohe ära võtta, et väljak puhas püsiks. Ema Kaja istub treener Dina Ellermanni kõrval ja vaatab sama teraselt, kuidas Lisettel hobusega platsil läheb.

Pühendumine ja distsipliin

Igatahes viis Lisette viieaastane sünnipäev selleni, et tütar viidi mõni aeg hiljem Piira talli treener Kadri Kullerkupu käe alla. „Mind huvitas see, et laps oskaks loomadega käituda. Ei kisuks kassi sabast ega lööks koera. Kui ta hobustega hakkas kokku puutuma, ei arvanud ma iial, et hakkab  võistlema. Mõtlesime, et käib paar trenni ära, siis see ammendub. Aga siiamaani ei ole ammendunud,“  räägib ema Kaja. „Alates sellest päevast peale, mil ta talli läks, on tüdruk kõik ise teinud: toonud hobuse koplist, visanud boksist sõnnikut välja. Ise oli selline jupp alles, aga teatas, et „ma ise“.“

„Mitmel korral on võistlustel mõned kohtunikud juurde astunud ja küsinud: kas teie olete selle tüdruku vanemad? Tehke edasi!“ lisab uhke isa.

Hobusport tähendab tohutut pühendumist ja distsipliini. Algul olid trennid üks kord nädalas, siis kaks, hiljuti viis ja kui uus hobune tuli, siis kuus korda nädalas. Tavaliselt jõutakse argipäeviti talli õhtul kell viis ning pool kümme-kümme lahkutakse. Laupäevad-pühapäevad samamoodi, kell 11-12 kohal ja õhtul viie-kuueni – kui ei ole võistlusi.

Talli jõudes ei saa kohe sadulasse hüpata, oma tund aega kulub ettevalmistusteks. „See on kõige lõbusam osa,“ ütleb Lisette. Hobune tuleb koplist ära tuua, puhastada, korrastada, saduldada, panna kaitsmed jalgadele. Ema-isa soojendavad käevahel valjaid, et loom külma metalli suhu ei saaks. Pärast trenni tuleb varustus puhastada, valjad pesta. Lisette käib ka kogu arsenali lapiga üle. „See on minu kiiks, teised teevad tavaliselt korra kuus, mina teen iga kord, sest hobune on ju higistanud või on mõni tolmukübe peal,“ tunnistab tüdruk.

Hobuste ning treeningute kõrval on vaja korralikult teha koolitööd, see on Lisettel õnnestunud, isegi siis, kui mõnikord on vaja õppida vahetunnis või õhtul autos koju sõites taskulambivalgel lugeda – valdavalt on ta viieline, sekka  mõni neli.

Hobune kui psühholoog

Lisette praegune treener Dina Ellermann ütleb, et hobused on head psühholoogid ja nendega tegelemine on teraapiline. „Kogenud treener näeb ära, kuidas lapsel on koolis läinud sellest, kuidas ta hobusega suhtleb. Ratsutamisteener tegeleb nii inimlapse kui hobusega, mõlemal on tujud,“ räägib ta. „Jama on see, kui lapsevanemad elavad oma realiseerimata unistusi laste peal välja ja sunnivad lapsi ratsutama.“

Kui reketi võib mõnel päeval nurka visata, siis hobusega seda teha ei saa, tema tahab igapäevaselt hoolt. „See õpetab noortele palju kohusetunnet ja empaatiavõimet,“ on Dina Ellermann näinud.

Nii McGregorit kui Lisettet iseloomustab treener sõnaga „ambitsioonikas“. Lisette on tema sõnul  väga töökas ja kannatlik. „Ta ei viska asju nurka, kui kohe välja ei tule. Ta kodus analüüsib ja järgmine kord proovib uuesti. Ta kunagi ei süüdista hobust. Kui kogu aeg ratsutad ühte moodi ja küsid hobuselt ühtemoodi, saad alati hobuselt sama vastuse. Kui endas muudad midagi, hakkad ka hobuselt teistsugust vastust saama. Muutus algab ratsanikust,“ teab Dina Ellermann.

 „Gregor naudib tähelepanu ja staari-olekut. Kui tema on platsil, siis kõik peavad teda vaatama! Tal on esinejageen sees. Lisette oskab seda Gregoris esile tuua, jäädes ise tagasihoidlikuks. Olen alati seda meelt, et kui ratsutatakse, siis ratsanik ei pea näitama ennast, vaid hobust. Hea ratsanik toob hobuse esile,“ räägib treener.

McGregor on olnud Lisette hobune viis aastat ja kuna neiu on kohe-kohe ponide klassist välja kasvamas, osteti talle talvel Belgiast ratsahobune Evento D. „Evento jõudis Eestisse kahekümne miinuskraadiga, sai teada, et maa võib olla ka libe ja nägi esimest korda lund. Algul kartis, aga siis puhistas peadpidi hangedes. Kevadel sai sääskedest suured kublad,“ kirjeldab Lisette.

Praegu treenib ta mõlema hobusega. Juulis on Perilas rahvusvaheline võistlus ja Eesti meistrivõistlused, augustis Euroopa meistrivõistlused.

„Ratsutamist saab õppida terve elu, mõnel teisel alal pead kolmekümneselt juba loobuma. Mina käisin 40selt olümpial, Rio olümpia võitja oli 58aastane. Loevad kogemused, oskused, hea füüsiline vorm. Taandareng algab, kui arvad, et oskad kõike. Iga hobune õpetab sulle midagi uut,“ ütleb treener Dina Ellermann.

Ta on seda meelt, et lisaks trennile tuleb ka koolis hästi õppida ning oma õpilastele ütleb, et haridus peab olema. „Jõuab nii õppida kui sporti teha. On tippsportlasi, kes õpivad ülikoolis. See on oluline ja tuleb kasuks,“ lisab ta.

Mitmed hobujõud

Kui mõnikord nädalavahetustel juhtus Lisettel ratsutamisest aega üle jääma, hakkas ta isaga, kellel on aastatega kogunenud nii mõnigi võidukarikas, motospordivõistlustel kaasas käima. „Need inimesed olid nii toredad, alati sai nalja. Algul ei saanud asjadest aru, aga küsisin ja sain auto tehnilisest osast rohkem teada,“ rääkis Lisette, kes on mitmeid õhtuid garaažis isa kõrval istunud, kuulanud selgitusi ja vaadanud videoid, kuidas mingid auto osad töötavad.

Kui isa kuulis, et tütar tahab tulevikus automaatkastiga lubasid teha, läks ja ostis talle ruttu manuaalkastiga rajaauto ja ütles: „Õpid korralikud käiguvahetused selgeks.“ – „Sõbrad olid mind lihtsalt manuaaliga ära hirmutanud, aga selgus, et nii keeruline see nüüd ka ei ole,“ kinnitab Lisette. Üleeelmisel aastal õpetas isa talle rattavahetused selgeks, eelmisel aastal vahetas tüdruk ise oma auto piduriklotse. „Kõik räägivad, et tüdrukud ei saa tehnikaga hakkama, et jäädki hobusetüdrukuks. Tahan näidata, et nii ei ole,“ ütleb Lisette. „Hobustega on vastupidi, nemad on elusolendid, tujudega. Kui vahetad autol mootori parema vastu, siis tead, et see on järgmisel võistlusel parem, aga hobusega nii ei tee ja kunagi ei tea, kuidas ta käitub. Kui talle ikka näiteks mingi lillepott ei meeldi, on terve võistlus untsus.“ Gregoriga täpselt nii ükskord juhtus – talle ei meeldinud, et keegi pani läheduses autol kojamehed tööle ja võttis kätte ning hüppas üle koolisõiduaia. See tähendas, et võistlus oli selleks korraks nende jaoks läbi.

„Hobune on nagu lennuki kokpit, seal on nii palju tulukesi ja nupukesi. Eventoga ma alles õpin neid nuppe sõites tundma,“  ütleb Lisette ja lisab, et hobustega ei ole kunagi rutiini nagu autoga, iga päev on midagi uut.

Advokatuur ja olümpia

Peale kooli ja hobuseid ning väikeseid kõrvalepõikeid motosporti Lisettel eriti aega millekski rohkemaks ei jää. Aga mitte kordagi ei ole tulnud tal mõtet „täna talli ei lähe“. Kui eelmisel kevadel oli tüdruk covidis ja talli ei pääsenud tervelt kaks nädalat, siis see oli tema jaoks paras piin, mille aitasid üle elada tallist saadetud videod. „See on kõige pikem aeg, mis ma olen oma hobustest eemal olnud. Varem olime perega käinud viiepäevastel reisidel, korra Hispaanias ja teisel korral Egiptuses,“ rääkis Lisette.

Ta ütleb et hobused on talle kõige rohkem õpetanud kohusetunnet. „Ükskõik kui külm või paha on, varustus peab alati saama puhtaks, asjad tehtud,“ ütleb ta. Seda on ta teinud algusest peale, juba viieaastaselt.

Ja endale seatud eesmärk ei ole vähem ega rohkem kui minna olümpiale. Ka teine siht on paigas: saada advokaadiks. „Kui aus olla, siis see mõte tuli sellepärast, et advokaadina on võimalik teenida märkimisväärselt raha – et saaks hobuseid üleval pidada. Ja vaielda meeldib mulle ka! Võin inimestega päevad läbi vaielda ja tõestada, et minul on õigus!“ tunnistab Lisette.

„Õiglustunne on tal tõesti suur,“ lisab isa.