Hobiaednikul on paras aeg aeda minna
Enne kevade saabumist tuleks teha ringkäik aias ja vaadata üle, mis olukorras on talve üle elanud põõsad, puud ning teised taimed.
Andre Talu,
Plantest Grupp OÜ aednik
Rohke päikesega kevadel kuuleb maikuus tihtilugu hobiaednike kurtmist, et elupuud ja teised okkaliste vormid on pruuniks tõmbunud. Miks? Asi on kevadises päikeses – päevane soe päike paneb taimes mahlad liikuma. Selle probleemi vältimiseks on soovitav okaspuu vorme kevaditi varjutada varjutuskangaga.
On väga meeldiv näha, et üle pika aja on ka Rakvere haljastajad pidanud oluliseks linna kaunistavad okaspuuvormid kinni katta kerge õhulise rohelise kangaga. Tegemist ongi varjutuskangaga.
Varjutuskanga eesmärk on lasta kuuma päikest taimele vähem ligi, samas pääseb aga vajalik õhk ja valgus siiski taimeni ning taim ei ole pimeduses. Varjutuskanga kasutamisel on oluline silmas pidada, et puud või põõsast ei ole vaja mässida tugevalt kanga sisse, vaid mõistlik oleks jätta see õhuliselt ümber taime. Kindlasti ei tohi kasutada õhku mitteläbilaskvaid kangaid nagu näiteks katteloori, multšikangast või peenravaipa.
Selleks, et lumi taimele liiga ei teeks, tuleb kindlasti vahetevahel käia kangast kohendamas, nii et lumi sellelt maha langeks. Raske lumi kanga peal on taimele väga koormav ning võib teha niiviisi väga palju kurja.
Viimasel ajal on hakatud ka teiste puude, eriti noorte puude tüvesid mähkima varjutuskanga ribadega. See on puu seisukohalt väga hea, kuna niiviisi on võimalik ära hoida koore lõhenemist ning taime hukkumist. Kindlasti võiks mässimise ette võtta paari viimase aasta jooksul istutatud viljapuudel.
Ära karda tagasilõikust
Üle tasuks kontrollida ka väiksemad põõsad, eriti madalakasvulised okkalised. Kui on juhtunud, et lumi on teinud liiga väiksematele põõsastele, vajutades need keskelt pooleks ning sedaviisi lõhkudes taime vormi, on soovitav võtta jämedamat nööri ning siduda põõsas taas kokku. Sedaviisi toimides on suurem lootus, et põõsas suudab end kevadel ilusti vormi tagasi viia ning hakkab taas kasvama.
Mõtlema võiks hakata ka viljapuude tagasilõikamisele. Oma kogemusest soovitan seda teha alates märtsist, veel siis, kui on lumi maas – nii on endal lihtsam. Vanematel viljapuudel, mis on juba ammu nii-öelda metsa kasvanud, tuleks ette võtta tõsisem tagasilõikus.
Tihtilugu seistakse küsimuse ees, kuidas ikkagi puud nii palju lõigata. Kui on soov tulevikus puult ka vilju saada, tuleb teha süda kõvaks ning lasta sael käia.
Paar aastat tagasi sain aru, et õunapuu ei peaks aias kasvama mitte okste ja lehtede pärast, vaid seetõttu, et ta vilja kannaks ja saaki annaks. Võtsin sae kätte ning lõikasin paar õunapuud tagasi. Ja lausa nii, et kasvama jäi vaid üks kolmandik. Uskuge või mitte: tulemusega olen väga rahul. Üks puu kandis juba samal aastal ning nii ilusaid ja suuri vilju polnud ma sellel puul veel näinudki. Teine puu kandis möödunud aastal, tulemus sama – viljad ilusad, suured ja värvilised.
Pärast tugevat tagasilõikust tuleb jätkata järjepidevalt noorte võsude lõikamist.
Saanud eelnevatest kogemustest indu, võtan sellelgi aastal sae kätte ning teen korraliku tagasilõikuse ka viimasele kahele vanale ja suurele õunapuule.
Rakvere haljastajad on linna kaunistavad okaspuuvormid kinni katnud õhulise rohelise kangaga, mis on puude tervise seisukohalt väga hea. Foto: Andre Talu
