Hoidkem Eestit ja üksteist!
Eesti Vabariigi väljakuulutamisest on möödas 103 aastat. Selle aja sees on olnud mitmeid eriilmselisi ning eestlaste tulevikku ja psüühikat kujundavaid perioode: sõjaaeg, teise maailmasõja lahingud Kirde- ja Lõuna-Eestis, küüditamised, venestamine, perestroika, segased 90-ndad ning ebamäärased nullindad. Oleme näinud verd, higi ja pisaraid. Oleme võidelnud rahvana taasiseseisvuse eest, et lastele jätta päranduseks vaba maa ja puhas riik.
Tõsi on ka see, et me pole kunagi elanud nii hästi nagu viimasel aastakümnel. Meie majandus on olnud pidevas tõusujoones, oleme saanud julgeoleku ja turvatunde alliansi poolt, oleme saanud osa infotehnoloogia võidukäigust ning nautinud selle võimalusi ja vilju.
Oleme hakanud pidama majanduskasvu kümneprotsendilisi näitajaid tavapäraseks, palgatõusu eelduslikuks ning interneti ja digivõimaluste kasutamist inimõigusteks. Oleme harjunud mugavustega ning teadmisega, et soe söök on telefonitellimuse kaugusel. Oleme oma elujärjega jõudnud sinnamaale, kus me eeldame, et kõik peaks jätkuma samamoodi tõusvas joones ning elu peaks olema kriisivaba, lihtne ja mugav.
Aga ajalugu teab, et see ei ole nii! Elus on tõusud ja mõõnad. On kriisid ja on taastumisperioodid. On tõusud ja haripunktid. Oleme jõudunud oma ärevuse tasemelt sinna, kus iga väiksemgi ebamugavus paneb nurisema ning iga väiksemgi eksimus näpuga näitama, süüdistama ja virisema. Hullume selle pärast, et oleme lähedastega liiga väiksel pinnal ja liiga pikalt koos, nuriseme, et ei saa nautida neid hüvesid, mida enne koroonakriisi algust. Tunneme, et meie vabadusi on piiratud justkui pahatahte pärast ning korraldame proteste ja esitame kaebekirju. Meile tundub, et meil on ainult õigused ning kohustusi peaaegu ei olegi.
Loomulikult tahame me kõik elada nii, et oleks piisavalt ressursse, poleks muresid, haiguseid ega konflikte. Kuid maailm ei toimi nii. Viimasel dekaadil on inimesed nii harjunud oma elustandardiga, et ei mõtlegi enam selle peale, et inimajalugu on täis kannatusi, raskusi ja ebaõiglust. Selle kõige kõrval on naeruväärne, kui kokkuhoidmise asemel hakkame üksteist süüdistama, koostöö asemel eemale hoidma. Eriti kurb, kui seda teevad oma kandi poisid ja oma piirkonna inimesed.
Me ei taha, et käesolevat ajajärku jääks iseloomustama inimeste pessimism, raskemeelsus ja tüdimus, kuna lapsed olid koduõppel, baarid varem kinni ja teatrisaalides hajutatuse nõuded; et pidime kandma maske ning desinfitseerima käsi. Me ei tea, millal koroonakriis lõppeb ja kas viirusele eelnenud olukord üldse kunagi taastub. Me aga saame muuta oma suhtumist sellesse, saame muuta oma käitumist ja tegutsemist ühiskonnana ning saame kujundada oma suhtumist kaaslastesse: positiivseks, abivalmiks ning toetavaks. Saame valida jääda inimesteks.
Einar Vallbaum,
VIROL-i juhatuse esimees
