Hoogla talu perenaine: talu kaugelt juhtida ei saa
Piret Pihel on paljudele tuntud kui laskesportlane. 25 aastat tagasi otsustas ta piltlikult öeldes võistluspüssi põõsasse visata ning vanematekodus täikohaga talunikuks hakata.
Liisi Kanna
Mõni aeg tagasi oli Jäneda Lossis üleval Piret Piheli juubelinäitus, millest suur osa pühendatud naise kodukoha, Tapa vallas Rägavere külas asuva Hoogla talu ajaloole.
Talukoht alates 1921. aastast
Piheli meelest on talude ajaloo talletamine oluline ning igaühe enda teha. „Iga taluomanik peaks juuripidi tagasi minema ja möödanikku uurima. Ajalugu tasuks talletada nii põlistalude kui ka uuemate majapidamiste puhul, hakkab ununema juba seegi, mis 10-15 aastat tagasi oli,“ arutles perenaine.
Hoogla talukoht mõõdeti Rägavere mõisast välja juba 1921. aastal, väljaostmislepingu sõlmis Piret Piheli vanaisa Aleksander Berendsen 1928. aastal. 1940. aastal saabunud okupatsiooniga luhtus Aleksanderi ja abikaasa Leida unistus oma talu pidamisest, loodi kolhoosid. Käsikäes iseseisvumise taastumisega algas aga ka talude tagasisaamine.
Aastaid võistluslaskmisega tegelenud ning hulgaliselt esikohti noppinud Pihel hakkas ettevõtjana Hoogla talus tegutsema 1989. aastal. Treeneritöö ja aktiivse spordi juurest ära tulek ning maale jäämine oli naise sõnul pöördeline otsus. Selleks andis tõuke just nimelt Eesti Vabariigi taasiseseisvumine ning vanavanemate maade tagasi saamine.
Täna on Hoogla põhitegevusteks teravilja- ja kartulikasvatus ning loomakarja pidamine. Kartulimaad on talul kahe-kolme hektari vahel, loomi kokku 64, neist 32 lüpsilehma. Muuhulgas tegeletakse nii toorpiima kui kohupiima müügiga. Peamiseks kauplemiskohaks on Tapa turg.
Kuidas kriisiga hakkama on saadud?
„Kukkumine oli võib-olla eelmine aasta suurem veel, kui üle-eelmine aasta. Teravili ei andnud loodetud tulemust,“ tõdes talunik.
Majandusliku surutise jooksul on lehmade arvu vähendamise asemel aga tallu paar isendit hoopis juurde võetud. „Ei olnud mõtet sel perioodil ka loomade arvu vähendada, siis ei saaks ju mitte midagi,“ selgitas Pihel.
Naine rääkis, et toorpiima ja kohupiima müügiga on raske konkurentsis püsida. „Alla 50 sendise liitrihinnaga otseturustamist teha ei saa. See võtab ju rohkem ressurssi kui lihtsalt kombinaati müümine,“ selgitas ta ning lisas, et kui poes olid hinnad väga madalad, siis kadusid kliendid kusagile ära. Kohe kui hinnad veidi tõusma hakkasid, tuldi jälle aktiivsemalt Hoogla toodangut küsima.
Praeguseks ongi olukord leebemaks muutunud. „Nüüd on hind praktiliselt sama, mis esimese languse ajal. Kõige kõrgem ei ole, aga 31 senti liitri eest on ikka parem kui 20 senti. Teatud ajal pidi tootmisele peale maksma, nüüd kolme kuuga on hinnad tõusnud. Läheb vast veel pool aastat, enne kui asi tasakaalu saab.“
Talupidamist ei saa peale sundida
Perenaine nentis, et liiga pessimistlik ei tasu siiski olla ning põllumajanduse valdkonnas tegutsejad pole ainsad, kellel raske. „Meil on ikkagi salve korjatud seda rasvakest, mille peal saab kriisi korral veidi aega hakkama,“ sõnas ta. „Ei saa endale nii palju lubada, kui parematel aegadel, aga selle olukorraga peab oskama leppida ja sellest õppida.“
Loobumise mõtet Hoogla pererahval tekkinud ei ole. „Aga ega seda ette ei oska öelda, ükskord lihtsalt tuleb – võib-olla mitte käega löömine, vaid olukorra muutmine. Eks tervis ja vanus mängivad ka rolli,“ rääkis Pihel.
Ta lisas, et kas järelkasv talu pidamisest huvitatud on, näitab aeg. „Kui kasvad talu keskkonnas, siis võib meeldima hakata. Aga sundida sellist asja ei saa, peab olema ikka oma tahe ja soov,“ oli ta veendunud. „Elu on näidanud ka seda, et kaugelt talu juhtida ei saa. Tööd võid lasta ju ära teha, aga pead iga päev ise kohal olema ja kontrollima.“
Piret Pihel ise ei ole kohal mitte üksnes talus, vaid kogukonnas. Talupidajate heaolu eest on ta 22 aastat seisnud Lehtse Talunike Seltsis. Pihel on aktiivne ka kultuuri valdkonnas: juba kümmekond aastat veab ta Tapa Muusikapäevi, lisaks juhib Lehtse Kultuuriseltsi, kuulub segakoor Leetar juhatusse, on Lehtse kooli hoolekogu esimees ja Tapa Vallavalitsuse liige ning leiab kõige selle kõrvalt aega mängida ka Tapa Muusika- ja Kunstikooli mandoliiniansamblis. Foto: erakogu
Ka abikaasa leidmine toimus Piretil nö tulejoonel. „Oleme sellest ajast tuttavad, kui ma esimest korda lasketiiru läksin, siis ta juba märkas mind. Ametlikuks said asjad 1986. aasta,“ jutustas Piret. „Käisime Tammsaare muuseumis, märklehed olid üles pandud ja vaatasime siis, kumb täpsemini laseb,“ muheles naine. „Püssiga pruut ei ole just tavapärane vaatepilt.“
Piret hakkas laskmisega aktiivselt tegelema 12 aastaselt. Aja jooksul on kokku kogutud nii palju medaleid, karikaid ja aukirju, et täpset arvu polegi teada. „Kui ma 18 sain, lugesin diplomid kokku ja neid oli täpselt sada,“ meenutas naine. Piret on tulnud 20 korda Eesti meistriks ja võitnud hulgaliselt medaleid omaaegse Nõukogude Liidu võistlustel.
