Hugo Hiibus – 90!
Tuntud karikaturist Hugo Hiibus pidas hiljuti 90. juubelisünnipäeva. Sel puhul teeme tagasivaate tema karjääri algusajale.
Marvi Taggo
Hugo Hiibus on sündinud 6. jaanuaril. Seitsmeaastasena läks ta kooli, nagu kõik lapsed. Aga ei saanudki kaua koolis käia. Šaržimeister (šarž on karikatuuri üks alaliik, lõbustatud portree – toim.) räägib oma raamatus: „Kõik sai alguse kingadest, mis ema mulle kooliminekuks ostis. Need olid ilusad läikivad kingad, mida ei raatsinud kuidagi jalast võtta. Kui magama läksin, panin kingad voodi alla ja ärgates vaatasin neid esimesena.“
Aga needsamad kingad hõõrusid poisi jalad veriseks ja lõpuks tuli veremürgitus. „Arst pani vale diagnoosi – kopsupõletik, aga palavik aina tõusis ja tõusis, juba üle 40ne. Siis minestasin ja kui ärkasin, lõikas noor targa näoga arst skalpelliga jalga. Arst lõikus mind mitmest kohast ja tegi seda tuimestuseta,“ meenutab Hiibus kurba episoodi „Arst ütles veel, et kui karjud, lõikan veel…“
Aga mis seekord päästis? „Vanem tohter taipas, milles on asi ja otsustas hakata kohe halba verd välja laskma. See mu päästiski,“ selgitab karikaturist.
Hakkas igavusest joonistama
Kuid vaatamata sellele tuli koolipoisil kolm aastat oodata, end pikaks ajaks koju ravima jääda ja uuesti käima õppida. „Et üksiolemist leevendada, lugesin palju, kuni lugemisest isu otsa sai ja igavusest joonistama hakkasin,” jutustab Hiibus. See määras ka Hugo Hiibuse hilisema valiku.
„Alguses polnud küsida kelleltki. Kopeerisin vanameister Gori ja proovisin seejärel ise. Aga jonni ei jätnud,“ meenutab šaržikunstnik.
Nii ehitaski noor Hiibus oma „kiviaeda“ – kivi kivi peale. Kui tervis paranes, lõpetas ka algkooli ja läks edasi Pärnu Poeglaste gümnaasiumi, hilisema nimega Pärnu esimesse keskkooli.
Seal ei jäänud joonistusõpetaja Marie Leksteinil ükski anne kahe silma vahele. Ega siis mitte ka Hugo Hiibuse oma. Marie Lekstein oli lõpetanud Pallases Nikolai Triigi maaliklassi.
„Mõni aeg pärast keskkooli lõpetamist tuli õpetaja Lekstein mulle Pärnus Kalevi tänaval vastu ja küsis imestades: „Hiibus, mida te siin teete, miks te Tallinnas ei ole?“ Täpipealt just sel ajal, kui oli alanud vastuvõtt Kunstiinstituuti. Tänu joonistusõpetaja Marie Leksteinile sai minust kunstnik,“ kinnitab Hiibus.
Šaržimeistri edu – terav pliiats
Hugo Hiibus ülistab ja kiidab ka vanameister Günther Reindorffi, kunstimaailma eredat isiksust, kes tema teada on pliiatsijoonistuse tippu viinud.
„Reindorff oli tollases suvises õppebaasis Vääna-Jõesuus juhendaja ja õpetas nägema kase, paju, haava ning teiste puude võrade ning okste erinevusi. Lausa ehmatama pani aga see, kuidas Reindorff õpetas pliiatseid teritama nii teravaks, lapikuks kui ümaraks,“ räägib Hiibus oma palavalt armastatud õpetajast.
„Kui igat marki pliiatsit teritada kahel-kolmel viisil, saab neid kokku palju-palju, ligi poolsada pliiatsit. Omaette kunst on neid muidugi töö jaoks ritta seada, see klaviatuur korras hoida.“
Lubatu piirimail
„Kui pidin tegema oma diplomitöö ja mõtlesin, mida võtta, öeldi mulle kohe, et oled karikaturist ja valmis. Meil on naljamehi vaja,“ meenutab Hiibus.
Ning jätkab: „Paul Luhtein, kes tabas hästi konjunktuuri, tuligi instituudis minu juurde ja ütles: „Teie, Hiibus, võiksite võtta oma lõputööks mõne satiirilise teema. See peaks teile sobima.““ Noore tudengi graafikaosakonna diplomitööks sai „Mineviku varjud“.
„See oli aga erandlik,“ muigab vanameister. „Varem ei olnud keegi lõpetanud graafikaosakonda satiirilise teemaga. Kui nii öelda, oli see tants lubatu ja lubamatuse piiril, mis oli mulle juba varsti selge. Vähemalt viiekümnendatel. Ma joonistasin karikatuure, šarže, plakateid ja ka tabuteemasid. Väljaarvatud valitsuse partei ja ametiühingu kohta käivaid teemasid, mis olid puutumatud. Ja naerda ei tohtinud näitliku agitatsiooni üle, mis aga oli iseenesest juba karikatuurne.“
Šaržimeister on iga korra ajal keerulises olukorras, olgu siis akna taga viiekümnendad, sotsialism või varakapitalism. Kui ikka inimest ühegi looma või linnuga võrrelda ei saa, siis on ka Hiibus plindris.
Kohtumispaik – Kuku kohvik
Muugal, oma suvilas, on Hiibus puhta punases mundris ja muudkui joonistab, kas šarži või ekslibrist. Kui härra linna sõidab, on ta üleni beežis elegantses ülikonnas, vallatuvõitu sulega kaabu peas.
Kohtumispaigaks on kujunenud Kuku kohvik, kus Hiibus teiste karikaturistide, kolleegide ja ajakirjanikega nädala esimesel päeval kohtub. Lakkamatult vaimukusi siia-sinna pilduv šaržimeister on seltskonna keskpunkt, keda kikkiskõrvu kuultakse. Hiibus naudib silmnähtavalt ümbritsevat ja on meeleldi seltskonna hing.
Oma 90. juubelil on Hugo Hiibus igati tüüpiline elurõõmus Hiibus, muid muutusi tema juures ei märka, kui vaid seda, et tal pole kikilipsu.
Varem on Hiibus selgitanud: „See on puhtpraktiline küsimus. Arstid ja karikaturistid ei saagi kanda tavalist pikka lipsu. Kui arst kummardab haige kohale, kukub lips patsiendile näkku. Kui karikaturist joonistab, jääb lips talle endale ette. Mis tähendab siis, et muud varianti üle ei jäägi, kui kanda kikilipsu.“
Nüüd on aga olukord muutunud. „Linnas ma tavaliselt enam kikilipsu ei kanna. Aga kui ma joonistan, läheb kikilips kogu aeg põiki nagu propeller. Pean vist ise niisuguse lipsu konstrueerima, mis seisaks korralikult ees,“ lausus karikaturist lõbusalt.
Hugo Hiibus aastal 2012.
Foto: wikipedia.org
