Huumoriklassik Eino Baskin jõudis 85. verstapostini
17. juunil oli suurmeister Eino Baskini juubeliõites, pidades oma 85. sünnipäeva.
Marvi Taggo
Loorbereid on maestro lavateele langenud aastakümneid. Näitleja ja lavastaja Eino Baskin on alati olnud intelligentne ja kolleegidega arvestav, olgu ta siis parajasti tipus või talunud keerulisi aegu. Baskin hindab igas estraadikunstnikus sõna valdamist, täpsust ja lavatruudust. Ning samas on ta tunnistanud, et kui artist on oma võimete tipus, siis ei taha ta publiku head vastuvõttu kellegi teisega jagada.
Eino Baskinit teab une pealt mitu põlvkonda eestlasi, kuid mees ise ei taha, et teda staariks nimetatakse. Selline tiitel polevat midagi väärt, sest vähemalt Eestis nimetatakse nii iga teist, kolmandat ja ka neljandat-viiendat. Kuigi just Eino Baskin on tõe poolest staar, kes on pikki aastaid olnud esiplaanil nii estraadil kui ka ekraanil.
Vanameister ise pole nalju kirjutanud
Tekstid Baskini suust kõlavad nii loomulikult, nagu ta oleks need naljad ise kirjutanud. „Ma pole kirjamees, olen tekste mugandanud, natuke ümber teinud, seda küll,“ tunnistab maestro. „Ega ma neid Baskini anekdoote ka ise välja mõtle, see on rohkem turundustrikk, kus anekdoodile pannakse minu nimi juurde. Aga koostööd olen omal ajal tunnustatud tekstiautoritega muidugi teinud.“
Kui vanameister puhkas suvekodus, rääkis ta kõigile, et võtab värsket õhku ja teeb natuke aiatööd, aga tegelikult luges ta näitemänge. N-ö vormisolemise mõttes.
Eino Baskini isa Harry oli koomik ja näitleja juudi isetegevusteatris, ema kosmeetik. Ema õde oli aga baleriin ja tantsis varietees. Nii, et näitleja-olek on Eino Baskinil veres ja peres.
„Teater, kus isa esines, oli Karja tänaval ja Ants Lauter oli seal pealik,“ meenutab Eino Baskin. „Nad mängisid päris kenasti. Näitemängus „Üksinda valendav puri“ olin isaga koos laval ja mängisin seal üht peategelast. Isa Harryst oleks saanud tuntud näitleja ning hea koomik, kui ajaline taust olnuks teine.“
Kuulsuste elulood algavad tavaliselt nii: isa mängis pilli, ema laulis ja onu oli üle küla kandlemees. Baskinite kodus teatrit, laulmist, pillimängu ja üldse midagi niisugust polnud, kuigi, nagu mainitud, oli teater nii peres kui veres.
Väike Eino tegi vahel peegli ees nägusid ja mängis isa parukate või valeninadega, aga see oli ka kõik, mis teatrimaailmast koduseinte vahele jõudis. „Kui olin 16aastane, läksin Balti laevastiku teatrisse, mis tegutses Vene Draamateatri majas,“ meenutab juubilar. „Alguses kleepisin plakateid, olin inspitsient, lõpuks sain rolle massistseenides. Nii see teatripisik mind nakatas.“
Lauldi Otsast, Vasarast ja Baskinist.
Pärnu tüdrukutele tundus omal ajal eriti romantiline, kui pinginaabriga sai rannakohvikus suviti tantsimas käia ja Baskini või Järveti kupleesid ning Harri Vasara laule kuulata. Eino Baskini mustad silmad ja lokid tegid kooliplikad romantiliseks: esimene meheideaal või nii…
Eino Baskin on sellise meenutusega nõus: „Kas mäletate laulu minust, Otsast ja Vasrast? Kõik tüdrukud laulsid seda!“ Kahjuks pole juubilaril aga selle laulu sõnad enam meeles.
„Ma räägin ehk natuke liiga palju,“ nendib maestro. „Kui minu eksabikaasa Ita Ever ja poeg Roman lähevad iga aastaga kinnisemaks, siis mina avatumaks. Või kas ma äkki pole seda siiski kogu elu olnud?“
Hõissa, Eino Baskin, palju õnne ja ennekõike tervist!
