Ilus, aga igav

„Apteeker Melchiori“ on vast kõik, kes seda igatsesid, juba ära näinud. Neil, kes veel kõhklevad, soovitan pigem leida kinokavast midagi muud. Film on lihtsalt väga igav.

Margit Adorf

Apteeker Melchior ilmus esmakordselt lugejate ette aastal 2010, mil kirjastus Varrak andis välja esimese Hargla keskaegse krimiromaani Indrek Hargla sulest – „Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus“. Juba samal aastal ilmus teinegi raamat Rataskaevu viirastusega. Tänavune film põhineb esimesel romaanil.

Praeguseks on Melchiori sarjas ilmunud seitse raamatut ja mina ei ole nendest lugenud mitte ühtegi. Mitte et ma Hargla talenti ei austaks, mul on kodus samuti umbes seitse Hargla teost, lemmikumad lood on Frenchi ja Koulu omad. Niisiis, ma ei ole mingi Hargla-põlgur, aga Melchiori läksin kinno vaatama täiesti puhta lehena, sest krimi-Hargla raamatuna mind kuidagi ei kutsunud.

Filmi kõige suuremaks plussiks on see, et see on ilus vaadata, väga kena koloriit, väga head valguslahendused, kenad kostüümid, superilusad malenupud, no grimmile väga ette ei heida, näitlejad ka enamvähem ilusad kõik, välja arvatud kole leeprahaige, kes peabki ju kole olema. Häiris see, et peale leeprahaige olid kõikidel keskaegsetel tegelastel väga korras ja silmatorkavalt ilusad hambad. Ma väga ei usu, et tollastel täisealistel kõigil nii siredad hambarivid suus olid. Grimm oleks võinud siin ka suhu ulatuda.

Kõige halvem oli hõre sisu, mõnevõrra halvad olid õuestseenid, milles oli kõvasti ponnistatud, et mingit keskaega välja pressida ja ei julgetud näidata normaalset tänavaplaani, vaid kohati lausa kisendas silma joonistatud majajupp. Apteekri eluase oli ülikitsas pisike eesruum, kuhu astuti otse tänavalt ja selle kambrikese taga vaid voodit mahutav tagaruum. Kui minna raeapteeki, siis see on ikka palju avaram koht, mitte niisugune sara nagu filmis näidati.

Lisaks oli ju apteegis väga palju põnevat, muumia käed, konnad, siilid, rästikud jms ravimite komponentidena – visuaalselt võiks siit juba terve stseeni jagu põnevust välja filmida… Aga meil on ekraanil pläraki mingi suvaline riiul, kus ei tundu midagi olevat ja siis natuke kuivatatud arooniamarju, mida õpilane laua samba külge seob… Igav. Väga igav lahendus oli ka kloostril, kuhu küll topiti mõningasi kitsaid keerdkäike ja tore moment oli ka mingi raviv pea-reliikvia, aga… Tühi, plass ja igav. Mungad taustal – iseloomutu hall mass, ainult natuke kõndisid edasi-tagasi. Oleks tahtnud näha rohkem õhustikku loovaid kirjeldavaid stseene, mida oli õige pisut ja näpuotsaga, linnast üks pisike droonikaader, mis mõjus selliselt, et filmitud on mingit linnamaketti.

Sisu – oh jah, anna kannatust! Mida me ootame kõige rohkem krimiromaanilt ja krimifilmilt? Mõistatuslikkust, üllatuslikkust, salapära, ootamatusi. Kõik see on siin puudu, ainsana jääbki filmis mõistatuseks, mida siis sisaldab see salapärane raamat, mille kohta lõpus öeldakse, et selle pärast on tapetud palju inimesi. Raamat näeb tõesti efektne välja, aga… Mis värk sellega on siis? Vastust teab vaid tuul. Kas see on Oleviste mõistatus? Miks seda Tallinna vangiks nimetati?

Aga vahet polegi, igal juhul on põhirõhk sellel, et üsna noorelt apteekriks saanud Melchior on sellise kuulsusega, et oskab hästi mõistatusi lahendada ja kohe filmi alguses me näemegi, kuidas ta kutsutakse ühe ilma peata laiba juurde ja kästakse, et säh, võta jälg üles. Melchior siis natuke katsub laipa ja kohe teab kõiki vastuseid. Ei mingit põnevust, lihtsalt ütleb: „See laip tapeti eile õhtul.“ Ahah, okei. Aga miks sa seda arvad? Millest sa seda järeldad? No vahet pole, juba jookseb Melchior edasi ja lupsti lupsti lupsti, ilma suuremate takistuste ja eksirännakuteta, ladusalt ja väga etteaimatavalt jõuab lõpuks mõrtsukani. Vaatajal on igav, mitte mingit põnevust selles retkes ei ole ehk nagu ütles üks mu ajakirjanikust kolleeg –oleks tahtnud tikud silmade alla panna, et magama ei jääks.

Kõige suurem viga on niisiis loo jutustamise laadis. Idee võib ju olla, aga kui rännak puudub ja selle asemel on igav loksumine, siis see idee kuhtub. Stsenaariumi kallal on higistanud kolm inimest ja tulemus on lahja lurr. Ilus vaadata, aga nullväärtusega lugu. Pole mingeid eredaid karaktereid kellele kaasa elada, ka apteekri tegelaskuju on täiesti lame, tal ei ole mitte mingeid erilisi iseloomuomadusi, kiikse, kirge, ei mingit salapära, ei mingit konksu, millega vaataja talle kaasa elama panna. Märten Metsaviir apteeker Melchiorina on küll tore poiss, aga ta on nagu hall mass – tema tegelaskuju ei ole ekraanil ellu äratatud ja ma ei pea seda näitleja süüks, siin on takerdumine algtasandil ehk loo jutustamises. Marko Matvere Spanheimina ja Alo Kõrve Freisincki rollis olid palju veenvamad kui peategelane ise.