Ivo Linna ei osanud Eesti Lauluga kaasnevat melu oodata
Ainsa eestikeelse laulu esitab homses Eesti Laulu finaalis Ivo Linna. Vanameister oli üllatunud, et looga „Suur loterii“ lõppvõistlusele välja jõudis.
Tõnu Lilleorg
Ivo, kuidas tunnete end noorte lauljate seltskonnas?
Pole häda midagi, olen muusikavõistluste elemendis kaua aastaid olnud. Teisalt muidugi on naljakas, et kõik teised osalised võiks olla mulle lastelaste eest.
On üllatav ja tore, et eestikeelne lugu edasi sai. Muidu lauldakse ikka inglise keeles, et pääseda välisturule. Kummaline on vaadata, kuidas suurte keelte esindajad, nagu sakslased, prantslased ja isegi venelased, laulavad Eurovisioonil inglise keeles. Kui keegi oleks mulle pakkunud laulmiseks ingliskeelse loo, oleksin ära ütelnud.
Kas satute vahel kuulama tänapäeva popmuusikat, raadiohitte?
Ma ei hoia end eriti kaasaja popmuusikaga kursis. See rong on minu jaoks läinud, minu muusikamaitse on teistsugune. Teinekord raadiot klõpsides kuulen mõnda väga head lugu, häid lugusid kirjutatakse sõltumata moevooludest. Eks noored tahavad ikka käia kaasas sellega, mis on moes. Andku aga tuld! Tänapäeval on muusika tegemine lihtsaks muutunud, iga soovija saab kodus loo valmis teha, ei pea kallis stuudios higistama.
Laulus „Suur loterii” on juttu õppetundidest?
Oma elukogemuse põhjal võin öelda, et poleks saanud seda tööd nii kaua teha, kui poleks midagi õppinud. Otseselt laulmist pole ma kunagi õppinud. Minu nö suurimateks õpetajateks olid kuus ja pool aastat kõrtsis laulmist ja 17 aastat varietees.
Mäletan, et kui tulin 70ndate algul lavale, siis tolleaegsed staarid, nagu Uno Loop, Kalmer Tennosaar ja Heli Lääts, suhtusid väga hästi. Tuntud akrobaat Sergei Fatkin ütles mulle 1972. aastal peale üht kontserti: kui lähed lavale, ütle tere ja naerata ning kui nad plaksutavad, kummarda ja täna. See oli geniaalne soovitus.
Kuidas Eesti Laulu ümber käiv melu tundub?
Mõtlesin, et väga tore, lugu sai edasi, ootame kaks nädalat ja toimub finaal. Aga see aeg on olnud tihedalt täis üritusi ja intervjuusid – selline mäsu. Nüüd mõtlen, et jessuke, saaks see ometi läbi.
Mullu, kui täitus 20 aastat Eurovisioonil käimisest, laulsime Maarja-Liisiga Eesti Laulu finaalkontserdil „Kaelakee häält”. Olin täiesti šokeeritud, isegi peaproov oli rahvast täis. Kuna eelmine aasta sain seda sahmakat tunda, siis tänavu pole midagi pabistada.
Andsite „Ringvaates” omapoolsed maksimumpunktid Ariadnele, kes laulab samuti homses finaalis. Miks?
Nägin teda poolfinaalis esimest korda. Neius on siirust, ausust, loomulikkust. Kui vaid mänedžerid seda ära ei rikuks! Olen tähele pannud, et meie kallil Eestimaal läheb just loomulikkus rahvale väga korda. Usun, et Ariadnel läheb hästi ja küllap saab ta ühel hommikul üles tõustes aru, et rahvale meeldivad eestikeelsed lood.
Kui peaksite võitma, olete Kiievisse sõiduks valmis?
Ma ohkan ja lähen, sest nagu olen öelnud, Eurovisioon on noorte pidu. Minusugune vana hallpea, nüüd juba lausa blond, mõjub seal veidra kiiksuna. See on tänapäeva värk, moodne asi.
Sel aastal, kui Ott Lepland esindas meid Bakuus, käis seal ka üle 70 aasta vana Engelbert Humperdinck. Laulis jube kihvtilt, enesekindla maailmastaarina, kuid jäi kuhugi väga taha otsa. Samas hallipäise lauljaga bänd Olsen Brothers lausa võitis üks aasta, tulemust ei tea kunagi ette.
Kui on tõesti vaja minna, siis ütleksin nii: lugu tuleb tagasi esimese või viimasena. Minu jaoks pole vahet, sest see on hea lugu. Ma väga loodan, et mõni mäletab seda lugu ka kümne aasta pärast.
Ivo Linna on finaalipääsu ja oma looga rahul. Foto: ERR
