JAAK LÄÄNEMETS: põllumeeste organisatsioonid tuleb hoida põllumeeste kontrolli all

Tänavu pärjati põllumajandussektori tippjuhi tiitliga Väike-Maarja valla teraviljakasvataja Jaak Läänemets, kes pereettevõtte majandamise kõrvalt on ka põllumeesteühistu Kevili nõukogu esimees.

Liisi Kanna

Mis ajast olete põllumajandusega seotud?

Sünnist saadik, ma arvan. Aga talupidamisega Avispea külas alustasime 1992. aastal. See oli seotud riigikorra muutuse ja omandireformiga. Avispeal saime vanaisa talu tagasi ja siis sai siia tuldud. Sündinud ja kasvanud olen tegelikult Tartumaal. Aga Avispeal on sündinud minu isa ja vanaisa, minu esiisad aastast 1750 seal kandis asjatanud. Pärast sõda, kui riigikord muutus, siis löödi väga paljude perede elu segi, meil samamoodi.

Millega täpsemalt teie ettevõte OÜ Avispeamees tegeleb?

Teraviljakasvatusega. Hetkel meil loomakasvatust ei ole. Kasvatame kõike, mida saab külvikuga külvata ja kombainiga koristada – teravili, hernes, raps.

Kuidas tekkis mõte teraviljaseemneid müüma hakata?

Oleme ise seemnetootjad ja müüme oma toodangut. Me ei vahenda, vaid müüme enda kasvatatud ja paljundatud seemneid. Seemnekasvatus on ikkagi natuke rohkem oskusteavet nõudev tegevus kui lihtsalt viljakasvatamine. Agronoomilist teavet meil on ja tuleb teha seda, mis rohkem lisaväärtust annab.

Seemneviljaks läheb 10-20 protsenti, igal juhul mitte oluline osa mahust. Praegu on meil eesmärk seemnete osakaalu suurendada. Vahepeal, kui Kevilit käima jooksime, jäi kodusele majapidamisele vähem tähelepanu ja seemnekasvatus vähenes. Aga nüüd on vanem poeg Ott kampa tulnud, viimased kaks aastat juba koduettevõttes väga aktiivselt tegutsenud. Tema veab seemnebrändi uuesti käima.

Kuidas teile kui põllumeeste ühistu Kevili loojale tundub, kas põllumeeste huvi ühistu vastu on aja jooksul kasvanud?

Ennekõike on selle üheteistkümne aastaga kasvanud põllumeeste teadlikkus. Konkurents turul läheb ju aina tihedamaks. Arvan, et koos tehtud asjad on ikkagi väiksema riskiga.

Miks peaks põllumees ühistusse kuuluma?

Ühistu eesmärk kõige laiemas mõttes on liikmetele tulu teenida. Kui kõik ostud, mis viljakasvatuseks vaja, teeme koos, siis saame kindlasti paremad tingimused ja parema hinna. Kui saame koos valida, kuhu ja millal oma viljad müüme, siis on ka lootust saada paremat hinda. Need on kaks väga olulist momenti.

Samas ei saa märkimata jätta, et kui turul on ühistu, kes omab teatavat turujõudu, siis kindlasti avaldab selle ühistu tegevus mõju ka konkurentidele. Nad on sunnitud oma hindasid korrigeerima. Ja tegelikult summa summarum kõik Eesti põllumehed – olenemata sellest, kas nad kuuluvad ühistusse või mitte – ikkagi võidavad.

Kuidas hindate Eesti põllumeeste hetkeolukorda, arvestades praeguseid madalaid viljahindu?

Teraviljasektori olukord võrreldes loomakasvatusega, nii sealiha kui piima tootmisega, on ikkagi märksa positiivsem. Loomakasvatus on väga kehvas seisus praegu.

Aga jah, viljahinnad on viimase seitsme aasta kõige madalamad. Selles osas ei saa Eesti midagi muuta. Meie toodangu maht ja turuosa on niivõrd väike, et ega meie Euroopa ega maailmaturgu mitte kuskilt otsast mõjuta. Meil ei ole sellist jõudu. Ka teravilja müüme maailmaturu hindade põhjal. Börsihinna alusel on hinnavalemid kokku lepitud. Oleme kõigi oma kaupadega avatud maailma turul.

Mida ütleksite neile põllumajandusettevõtjatele, kellele tänane olukord juba lootusetuna näib?

Ennekõike peab olema usku iseendasse. Globaalses mõttes ainus lohutus on see, et ilma toiduta ei ela keegi. Toidutootjad on viimased, kes maailmast kaovad. On ikkagi väga kindel veendumus, et tegeleme kõige olulisema tööga üldse. Toiduta ei oleks mitte midagi muud. Ainult selle teadmisega ei jõua muidugi kuskile, lõpuks tahaks ju ise ka leiva lauale saada.

Kas teil ettevõtjana on tulnud ette suuremaid tagasilööke?

Ega aastad ole vennad. On halvemaid ja paremaid aegu. Praegu on kindlasti selline pingeline periood. Samas, kui kõik liiga kergelt läheb, siis see ei sunni pingutama. Praegune olukord igal juhul paneb kõiki peeglisse vaatama, oma sisemised reservid ja võimalused ära hindama. Ja selliste kriisiaegade positiivne tulemus on, et kogu tootmine muutub efektiivsemaks. Suudame selle tõttu pingutada ja järjest paremini hakkama saada ning ära majandada. Ja kui tuleb mõni helgem aeg, siis on see vesi meie veskile.

Millal olete mõelnud, et põllumees on ikkagi lahe olla?

Põllumees ongi väga lahe olla. Ma arvan, et üks oluline hetk on igal kevadel, kui pungad puhkevad ja muld lõhnama hakkab. See on kindlasti igal aastal kordumatu.

Mida tähendab teie jaoks põllumajandussektori tippjuhi tiitel?

Kui valitakse aasta põllumees, siis on selge, millega tegu. Tippjuhi tiitliga on võib-olla natuke keerulisem. Kui mõelda juhtimist ettevõtte tasemel, siis meie ettevõte ei ole midagi erilist. Ma arvan, et see tiitel on ennekõike tunnustus Kevili tööle ja Kevili meeskonna saavutatule.

Võib-olla praegu peakski rohkem rääkima sellest, et lisaks ettevõtte või oma tootmise juhtimisele on sama tähtis ka põllumeeste organisatsioonide ja ühistute juhtimine. Arvan, et Kevili fenomen on see, et tegu on põllumeestele kuuluva ja põllumeeste juhitud struktuuriga, seejuures mitte liiga väikese organisatsiooniga.

Põllumehi tuleb ette valmistada selleks, et nad oma organisatsioone ise juhiksid, mitte ei ostaks juhte kuskilt väljast. Minu sõnum on, et põllumeeste organisatsioonid – nii ühistud kui ka muud esindusorganisatsioonid – tuleb selgelt hoida põllumeeste kontrolli all. Põllumehed peavad suutma sellega hakkama saada. Vastasel korral need organisatsioonid kaaperdatakse ja seal hakkab toimuma midagi sellist, mis võibolla ei ole põllumeeste huvides.

Millised on tulevikuplaanid seoses Keviliga?

Kui tuua paralleel palgitööstusest, siis oleme ikka ümarpalgitootjad. Oma teravilja me koristame, kuivatame ja siis müüme. Meil ei toimu mingit töötlemist ja lisaväärtuse andmist. Need on need mõtted ja teemad, mis on täna laual. Kindlasti kavandame edaspidi kõrgema lisaväärtusega kauba tootmist. Aga see vajab väga põhjalikku analüüsi ja läbiarvutamist selle kohta, mida on mõistlik teha. Terana võib vili olla salves paar aastat ja sellega ei juhtu midagi. Aga kui sa oled selle juba jahvatanud või purustanud, siis realiseerimisaeg lüheneb.

Kuidas te kõike seda jõuate – kasvatate vilja, arendate Kevili ühistut, lisaks panustate muudesse ühistegevustesse?

Ma ütleks, et magamisaega on küllalt. Uneajast ma liiga palju ei tee, välja arvatud külviajal. Üks asi on see, et vanem poeg on meil täis kohaga ja rohkemgi veel koduses ettevõttes ametis. Ja terve pere tegelikult ikkagi hoiab kodust ettevõtet käigus. Ning eks meil on väga tublid töötajad ka.

Kui ühistust rääkida, siis nõukogu esimehe roll ei ole igapäevase töö korraldamine. Nõukogu koosolekud toimuvad meil kord kuus, see võtab terve päeva. Mõistagi ei piirdu minu roll tegelikult ühe päevaga, minu peas elab Kevili 24/7.

Jaak Läänemets usub, et kriisiaegade tulemusel muutub tootmine efektiivsemaks. Foto: Oleg Hartšenko