Jaan Aru raamat „Loovusest ja logelemisest“ räägib nutineedusest
“Kui me tahaksime, et meie lapsed oleksid nutikad, ennast teostavad, iseennast tundvad, siis peame kontrollima aega, kui palju nad nutiseadmetes on. Ja võimendama seda poolt, et nad saaksid olla loovad, oma lahendusteni jõuda, iseennast teadma õppida,“ ütleb Tartu Ülikooli arvutiteaduse instituudi kaasprofessor Jaan Aru, raamatu „Loovusest ja logelemisest“ autor. Aru sõnul tuleks kinni pidada vähemalt ühest reeglist: alla nelja-aastastele selliseid seadmeid kätte anda ei tohiks.
Kaire Kenk
„Loovusest ja logelemisest“ uurib inimaju võimete piire ning teid, kuidas oma potentsiaali maksimaalselt ära kasutada. Muuhulgas räägib raamat ka sellest, kuidas nutisõltuvus võib mõjutada noorte inimeste tulevikku. „Ma ei võitle nutiseadmete vastu, aga mulle ajuteadlasena tundub, et sellest on kahju, lastest on kahju. Ma alati ütlen, et võitlen laste ajude eest, et igal lapsel oleks võimalus ja ta teaks, et on ka teine tee, mitte lihtsalt oma aega surnuks lüüa,“ ütleb Aru.
Mis üldse on loovus ja kuidas on see seotud logelemisega? Kust tulevad uued ideed ja kuidas nende saabumist soodustada? Mida teevad nutiseadmed loovusega? Loovuse viljadeni jõudmiseks on vaja korralikku pingutust, aga sellele tasakaaluks ka omajagu logelemist. Sealjuures on oluline mitte lasta tehnoloogial end piirata, vaid kasutada seda abistajana eesmärkide saavutamisel. Autor annab nõu, kuidas oma elu loovamaks muuta ning mida saavad lapse areneva aju toetuseks teha vanemad ja õpetajad.
„Kõik lapsed, kelle anne kooli ajal üldse ei avane, saaksid koolist rohkem, kui selle keskne ülesanne poleks mitte teadmisi ajju toppida, vaid võimaldada lastel tegeleda eneseteostusega. Tegelikult me ei taha olla „maailma kõige targem rahvas“. Me tahame olla rahvas, kelle iga laps avastab, milleks ta aju tegelikult võimeline on,“ leiab Jaan Aru.
Ta teab, et väga raske on telefoni käes panna, aga sellest tuleb teadlik olla. „Jah, meie sees on need vanad mehhanismid, mis tahavad telefonis või arvuti taga midagi teha ja vaadata, aga me oleme ainus loomariik, kes põhimõtteliselt suudab selle telefoni ära panna ja öelda, et „tegelikult ma tahan oma elus just seda korda saata“ ja võtta tund aega,“ kirjutab ta. „Nutiseadmed võivad meie mõistust ja loovust aidata, aga fakt on see, et ehkki nad võivad seda teha, siis suur osa neist programmidest, kus lapsed aega veedavad, on loodud selleks, et lapsed oleksid seal võimalikult kaua,“ ütleb Aru. Ta toob välja, et nutiseadme programmid summutavad kõik muud huvid, muudavad need ebaolulisemaks, aga selleks, et erinevaid asju teha, on vaja huvi millegi vastu.
„Laps, kes võiks hakata huvituma mustadest aukudest, muusikast või ettevõtlusest, näpib nutitelefoni, sest see on nii kerge ja huvitav. Mustad augud ja dinosaurused on tema jaoks äkitselt võrreldes TikTokiga palju igavamad. Seetõttu ei suuda laps uute teadmiste jaoks aega leida ja seega on tal raske jõuda sinna, kuhu ta tegelikult jõuda võiks,“ selgitab ta. Aru sõnul ei tee nutiseadmed mitte inimesi rumalamaks, vaid nad pidurdavad lapse tegelike võimete välja arenemist.
Jaan Aru arvates ei tohiks alla nelja-aastasele nutiseadmeid anda. „Öeldakse, et ta õpib sealt võõrkeelt või midagi, aga selle asemel ta ei õpi, kuidas oma eakaaslastega suhelda või kuidas vanematest aru saada, mis on tunduvalt tähtsamad protsessid kui mõne võõrkeelse sõna õppimine,“ on Aru seisukoht. „Kõigi laste ajud on erinevad ja ei ole nii, et igaühest võiks saada Mozart või Albert Einstein, kuid väga paljudest võiks saada midagi huvitavat, ent me ei tea, kes need on, ei ole nii, et mida targemad on lapsevanemad, siis laps on geenius, ei ole ka nii, et kui vanemad on põhiharidusega, siis laps ei võiks saada professoriks või heaks muusikuks.“
Üldist ja alati töötavat valemit, kuidas tarka inimest kasvatada, ei ole. „Esimene samm peab olema see, et me suhtume oma lapsesse nii, et ta on andekas. Pole tähtis, et ta näiteks hakkas hiljem rääkima. Pole tähtis, et ta esimestes klassides ei tundu nii nutikas kui klassikaaslased. Me peame ise teda toetama ja leidma selle, mis on tema ala. Kui mingi asi last huvitab, siis tuleb tal võimaldada seda teha. Samas tuleb vaadata, et laps ei oleks liiga kurnatud, et ta ise tahaks oma huvialaga tegeleda. Et tal oleks rõõm,“ selgitab Aru.
Ta leiab, et mõnes mõttes on tarkus või intelligents üle hinnatud – oluline, et laps leiaks oma asja, see ei pea olema akadeemiline tarkus, vaid näiteks hea käsitööoskus. „Tal on matemaatika ja füüsika kolm, aga ta suudab teha väga täpseid roboteid,“ tõi Aru näiteks.
Jaan Aru on Tartu Ülikooli arvutiteaduse instituudi kaasprofessor ning avaldanud hulga teadustöid aju, inimmõistuse ja tehisintellekti alal. Teda on tunnustatud vabariigi presidendi kultuurirahastu noore teadlase preemiaga. 2017. aastal ilmus temalt väga populaarseks osutunud teos „Ajust ja arust“.
