Jälle üks armastusfilm
„Eiffel“ peaks tutvustuse kohaselt jutustama sellest, kuidas Gustave Eiffel rajas oma kuulsa torni, aga kui keegi loodab kinosaalist leida lugu torni sünnist, siis peab pettuma. Põhirõhk on ikkagi romantikal ja see on lihtsalt jälle üks armastusfilm.
Margit Adorf
Iseenesest, ega see film ju halb ei ole, aga kindlasti pole see mokkamööda neile, kes tahaksid, et lugu tõesti räägiks Eiffeli torni rajamisest. Seda on natuke näpuotsaga küll, aga põhiline pendeldamine käib ikka armuelu ümber, on palju igatsust ja romantilist ihalemist soojades hämarais toonides ja prantsuse keeles. Frankofiilidest daamid sulavad, aga kui neil on kinos saatjaks mõni praktilisema meelega härra, siis tema jaoks on film ilmselt pigem piinarikas katsumus. Aga mida kõike inimesed ei tee suure armastuse ajel, eksole.
Mina isiklikult suhtun väga suure skeptilisusega sellistesse filmidesse, mis justkui küll natukene põhinevad tõsielusündmustel, aga tegelikult serveeritakse meile tõe pähe kellegi niisket unenägu. Ja kahjuks see film just nende kilda kuulub. Kui uskuda seda, mida film väidab, siis on põhitegijaks torni sündimise juures naine, õigemini torni looja igatsus naise järele. Ja kuigi muidugi avaneb selle torni tipust fantastiline vaade ja paljud armunud paarid reisivad just sinna ülimat romantikat otsima ja seal tehakse ka palju abieluettepanekuid, on päris elus asi torni sünnilooga siiski mõnevõrra proosalisem.
Eiffeli torn oli algselt mõeldud ajutise ehitisena ja see plaaniti rajada 1889. aasta maailmanäituse tarbeks. Nii nagu filmis, nii ka päris elus, Gustave Eiffel, kes muuseas on ka USA kuulsa Vabadussamba ehitaja, polnud suure torni ehitamise ideest algselt vaimustuses. Siiski mõtles ta ümber ja nagu me kõik teame, siis 324 m kõrgune torn sai püsti.
Filmiversioon keskendub sellele, et esitab romantilise muinasloo sellest, kuidas Gustave Eiffel (Romain Duris) suure armastuse ajel torni rajas naisele, kellega ta ei saanud abielluda – Adrienne Bourgèsile (Emma Mackey). Seda lugu ei jutustata sirgjooneliselt, alguses näeme vanemat Eiffeli, kes juba kibestunud, kuid ikkagi edukas mees, ja siis ta tasapisi meenutab oma nooruspõlve ja vahelduva eduga ehitab oma torni. No on ilus vaadata küll, aga… See film ikkagi ei peaks pretendeerima sellele, justkui see oleks tõsieluline. Nagu ma ütlesin – niiske unenägu, kui soovite, siis mingis paralleelreaalsuses ju nii võis ollagi, aga päris tõe pähe meie maailmas seda võtta ei saa.
Päris elus olid asjad sedamoodi, et Eiffel ja Bourgès tõepoolest korra ka kohtusid ja Eiffel soovis küll Bourgèsi ära kosida, aga naise isa ei andnud selleks luba (see on filmis olemas). Kohtumise ajal oli mees 27 ja naine 17-aastane. Isa põhjendas oma otsust sellega, et tema arvates polnud Gustave Adrienne jaoks piisavalt hea. Mees oli sellel ajal juba insener ja oli naise kodulinnas ehitamas silda üle Garonne’i jõe. Silda ehitati ja armulugu leidis aset 1861. aastal.
Muidugi elas Gustave seda tõrjumist üle, kuid siiski, meeleheitesse langemise ja erakuna elamise asemel ta paistis olevat praktilise meelega mees ja nii kirjutas ta oma emale, et ta rohkem ei soovi armastust jahtida, vaid tema huvi on, et ta leiaks endale naise, kellesse ei pea ilmtingimata armunud olema, kuid kellega saaks abielluda ja pere luua. Niisiis abielluski Eiffel juba 1962. aastal oma peretuttava Marguerite Gaudelet’ga ja sai temaga viis last. Marguerite oli mehest samuti 10 aastat noorem, paraku ta suri 32-aastasena, 1877. aastal. Eiffel ei abiellunud teist korda kunagi. Margueritega olid nad abielus 15 aastat. Hilisemas elus oli Eiffelile suureks toeks tema vanim tütar, kes asus nooremate õdede-vendade eest hoolt kandma 14-aastasena, pärast ema surma. Ta oli isa peamiseks assistendiks ja erasekretäriks.
Ühesõnaga, armastusloona on film Eiffeli torni sündimisest ju kena, üks kriitik on sellest lausa nii vaimustuses olnud, et nimetas seda Prantsuse-Titanicuks (filmide võrdluses), kuid mina nii joovastuses ei oleks. „Titanic“ on ikka kõvasti uhkem ja ka traagilisem lugu, ning ühtlasi see ei pretendeeri mingile ajaloolisele tõele. Eiffel nii mastaapne ei ole, kuid samas püüab püünele upitada mingit romanssi, mis insener Eiffeli jaoks ei olnud kindlasti mitte niisuguse tähendusega.
Kui teid ei häiri see, et faktiliselt ei ole asjalood nii nagu film seda esitab, siis võite vaatama minna küll, ilus kostüümidraama ja palju nõretamist. Kui aga sooviksite mingit tõsiseltvõetavamat biograafiat, siis see film ei ole õiges kaalukategoorias. Tsiteerides eesti multifilmiklassikat: „Ilus, aga loll“.
