Jelena Skulskaja: vene kirjanduses on armastus alati õnnetu

Kirjaniku ja tõlkija Jelena Skulskaja uues romaanis „Piiriarmastus“ lõpeb pragmaatiliselt alguse saanud piiterlanna ja tallinlase kaunis ning sügav tunne tõelisele armastusele kohaselt kurvalt. Autor rääkis raamatu esitlusel vene kirjandusele omastest traagilistest armastuslugudest.

Kaire Kenk

Üks vana anekdoot räägib sellest, kuidas peavad ennast ülal erinevate rahvuste esindajad, kui satuvad asustamata saarele niisuguse seltskonnana, mis koosneb kahest mehest, kes ei ole omavahel tuttavad, ja neile tundmatust naisest.

Mõlemad peenutsevad inglased saadavad näiteks oma ülejäänud päevad ja aastad mööda täielikus üksinduses, sest ei ole ju kedagi, kes neid kõiki üksteisele tutvustaks. Prantslased hakkavad lõbusalt kolmekesi koos elama. Venelastega juhtub aga nii, et naine hakkab armastama üht ja läheb mehele teisele ning kõik kolm on väga õnnetud.

Vene kirjanduse üks läbivamaid teemasid on oma meest mittearmastav naine, kes aga siiski jääb talle truuks.

Jelena Skulskaja sõnul on vene kirjanduses armastust alati kirjeldatud seda pahempidi pöörates – kui armastus on juba osutunud reetmiseks, pettumuseks, altvedamiseks, enesetapu põhjustajaks, külmaks arvestuseks või alatuseks.

„Õnnelik armastus oli vene kirjaniku jaoks rumaluse, banaalsuse ja piiratuse jälg,“ nentis kirjanik.

Näiteks Tšatski on murest murtud seepärast, et Sofia ei vasta tema armastusele (Gribojedov, „Häda mõistuse pärast“). Onegin on õnnetu, sest Tatjana Larina ei taha temaga abikaasat petta (Puškin, „Jevgeni Onegin“). Bazarov sureb, ilma et olekski Odintsovat kätte saanud (Turgenev, „Isad ja pojad“).

Anna Karenina viskub Vronski embusesse, seejärel aga rongi alla (Tolstoi, „Anna Karenina“). Katerina sööstab Borisile vastu, seejärel aga sööstab jõkke (Ostrovski, „Äike“).

Parim vene armastaja

Skulskaja sõnul oli Nobeli preemia laureaat Ivan Bunin (1870–1953) ainus vene kirjanik, kes kirjutas armastusest koos kogu sellele omase tundehurmaga, mitte truudusest ega petmisest. Tema novellikogumik „Hämarad alleed“ sisaldab nii palju tõelisest tundest ajendatud lembehõllandusi ja -piinu, õrnusi ja läheduse kirjeldusi, et raske on uskuda, et neid kirja pannes oli Bunin üle 70 aastane.

Muidugi oli tema enda elu üks suur armukokkupõrge – pärast paljusid abielus oldud aastaid armus ta noorde luuletajannasse ja sundis abikaasa nõustuma sellega, et nad hakkavad elama majas kolmekesi. Mõne aja möödudes armus luuletajanna paraku lauljannasse, kes oli järsu loomu ja mehelike kommetega naisterahvas, ja ka lauljanna kolis Bunini majja elama. Bunini naine aga püüdis alustada romaani tema sekretäriga. Bunin tundis ennast tollal niivõrd üksildasena, et luges vahel uusi jutustusi ette pisikesele toakoerale.

„Minu arvates tegeles Ivan Bunin vanuigi unistamisega. Vanaduses inimesed harilikult ei unista, sest unistamiseks on vajalik pikk hoovõtt, siin aga võib iga päev osutuda viimaseks. Kuid tema unistas. Unistas armastusest – liigutavast, naiivsest ja sügavast ning mis peamine, noorest armastusest. Armastus oli tal nooruses ja külastas teda korduvalt, aga siis ta ei hinnanud seda, ei hoidnud, ei osanud nautida iga selle viivu,“ kirjeldas Skulskaja.

Armastada geeniust

„Vene kirjanduse üks kõige traagilisemaid poeetide peas sündinud ideesid on veendumus, et naised peavad neid armastama seepärast, et nad on oma võistlejatest paremad, targemad, andekamad, eredamad ja teravmeelsemad. Neile ei tulnud pähegi, et korralikku inimest armastamast loobuda on väga kerge: piisab sellestki, et pettutakse tema voorustes. Loobuda armastamast lurjust on aga peaaegu võimatu! Venelased usuvad tänini, et geeniusel on õigus elada sellist elu, mida nõuab tema loomus,“ nentis kirjanik.

Esimesena tuli sellisele väärale ja hukutavale veendumusele 200 aastat tagasi „Häda mõistuse pärast“ peategelane Tšatski. „See on puhtalt vene idee. Sõnale, kirjandusele ja sõnaseadmisoskusele kinnistunud teadvuse idee. Tšatski on veendunud, et Sofja lihtsalt peab teda armastama. Kuidas Tšatski Sofjat vallutab? Ta räägib. Ta naerab välja rivaale ja ühiseid tuttavaid, õelutseb, salvab, viskab nalja, loob karikatuure ja puistab aforisme. On veendunud, et tema mürgisus ja leegitsevad silmad kutsuvad neidises esile armastuse. Venelased usuvad tänini kunstniku geeniusse, hoolimata sellest, kuidas too käitub,“ kinnitas Skulskaja.

„Granaatidega käevõru“

Vene kirjanduses peetakse kõige ülevama ja kõige traagilisema armastuse sümboliks Aleksandr Kuprini (1870–1938) jutustust „Granaatidega käevõru“. Jutustus vaesest telegrafistist Želtkovist, kes hakkas armastama vürstinnat, talle kaheksa aastat kirju kirjutas ja saatis nimepäeval kingituseks käevõru, mille peale naise vend ja abikaasa ta rangelt läbi noomisid, nii et too võttis endalt elu.

„Granaatidega käevõru“ süžee võttis Aleksandr Kuprin elust. Ja nagu vene elus-olus kombeks, naasis see süžee tegelikkusse. „Nii näiteks hüppas „Lumekuninganna“, „Tavalise ime“, „Draakoni“ ja teiste muinasjuttude autor, heasüdamlik draamakirjanik Jevgeni Švarts sügisel palitu ja kalosside väel kõrgelt sillalt Doni jäisesse vette, sest tema tulevane abikaasa käskis tal just nimelt niiviisi oma armastust tõestada. Nende perekonnaelu ei olnud õnnelik ja varsti nad lahutasid,“ jutustas Jelena Skulskaja.

„Vladimir Majakovski ütles aga oma armsamale Veronika Polonskajale, kes oli teatrisse proovi hilinemas, et kui too praegu ära läheb, siis ta laseb ennast maha. Naine väljus tema toast ega jõudnud veel mõnda sammugi teha, kui kostis saatuslik lask,“ kirjeldas Skulskaja.

Armuõnne võimalikkus

„Kõik õnnelikud perekonnad sarnanevad üksteisega, iga õnnetu perekond on aga õnnetu omamoodi,“ alustas oma romaani „Anna Karenina“ Lev Tolstoi. „Võib-olla just nimelt geeniuse selle fraasi pärast on vene kirjandus suhtunud õnnelikesse perekondadesse alati põlgusega ega ole neid kunagi lähemaks uurimiseks välja valinud,“ arvas kirjanik.

„Tolstoi „Sõja ja rahu“ Nataša Rostova, kes oli alguses lendlev, ülev ja imekaunis, loo lõpus aga abiellus paksu ja heasüdamliku Pierre Bezuhhoviga ning sünnitas talle korralikult lapsi, paneb isegi kooliõpilased kahtlema armuõnne võimalikkuses. Puškinil on abielumehed alati rumalad ja õnnelikud sarvekandjad. Nad vaatavad tepitud hommikumantlisse mähituna heldinud naeratusega pealt, kuidas naised neid petavad,“ arutles Skulskaja.

„Lermontovil toob armastus endaga kaasa ühe inimese surma ja teise külma ükskõiksuse. Dostojevskil ei ole võimalik eristada armastust kangelaste eluga kaasas käivast hüsteeriast, hullumeelsusest ja üleüldisest õudusest,“ jätkas ta.

Skulskaja sõnul ei uskunud Tšehhov õnnelikesse ja pikkadesse kooseludesse ning talle näis sageli, et isegi tema enda õnnetu ja haige elu lõpuosas sõlmitud abielu on suur ja labane eksimus.

„Tšehhov ei uskunud, et kahe inimese armastus võib olla vastastikune. Kõik tema süžeed on rajatud sellele, et armastus suudab elus püsida ainult siis, kui puudub vastuarmastus ja jumaldatu jääb kättesaamatuks. Kohe pärast seda, kui tekib vastastikuse tunde sädemeke, lõpeb kõik igavuse, räpasuse, sõimu, reetmiste ja alatusega,“ lausus kirjanik.

„Piiriarmastus“

Ka Skulskaja uue romaani „Piiriarmastus“ armastus on venelik. Minategelane on Lilja Skulskaja, kes töötab teatris, kirjutab näidendit, luuletusi… Ja lõpuks paneb kokku stsenaariumi kahe noore inimese armastusest: mees elab Tallinnas, kuid unistab naasmisest oma juurte juurde Peterburi, tema väljavalitu aga unistab kolimisest Eestisse. Noorte armastus osutub kauniks, sügavaks ja lõpeb tõelisele armastusele kohaselt kurvalt.

Skulskajale endale on armastus pigem loominguline küsimus – kirjanikuna on ta kasutanud tervet oma elu kirjanduse jaoks. „Ma ikka mõtlesin, kas see mees sobib luuletusse, kas temast saab novelli või hoopis romaani. Või ei saa midagi? Siis pole ka seda suhet tarvis,“ rääkis kirjanik.

Kirjanikuna on Jelena Skulskaja kasutanud tervet oma elu kirjanduse jaoks.

Foto: erakogu