Juhan Kunderi õuduslood said illustreeritult kaante vahele
Juhan Kunderi Rahvakool andis välja teise osa Kunderi muinasjuttudest – õuduslood. See on järg eelmisel aastal ilmunud kogumikule, mis sisaldas looma ja looduse lugusid. „Ega kaks ilma kolmandata jää,“ andis vihje rahvakooli juhataja Janne Pärlin.
Katrin Uuspõld
Lood õudusjuttude kogumiku tarvis valis välja Rakvere põhikooli eesti keele ja kirjanduse õpetaja Eve Kruusmaa. „Raamatut kokku pannes lugesin kõik tema jutud läbi, väga paljud neist on tuntud muinasjuttude ainetel, olid vaid üksikud lood, mida ma ei olnud kuulnud. Sellesse kogumikku jõudsid just õuduslood,“ rääkis Eve Kruusmaa.
Kirjanduse õpetaja selgitas, et õuduskirjandus sai alguse rahvaluulest – muinasjuttudest ja muistenditest. „Kui Lumivalgekese muinasjutus hakkas kütt Lumivalgekesel südant välja võtma, siis mõni lapsevanem seda kohta võibolla oma lapsele ei loe ette. Või siis Hansu ja Greete lugu, kuidas lapsed metsa viiakse ja nad seal nõiaga kohtuvad. Nõid selles loos on halb inimene. Nii nagu Punamütsikese loos ei ole hunt tegelikult hunt, vaid nagu Charles Perrault´ moraal muinasjutu lõpus: hoiduge kurjadest inimestest, ärge võõrastega tegemist tehke ja kuulake ema sõna. Muinasjutt on hoiatav, temas on õpetuslik iva, „ärge tehke nii nagu selles jutus“,“ selgitas Eve Kruusmaa.
Õuduskirjanduse teemat käsitletakse kooliprogrammis 6. klassis ning Kruusmaa sõnul sobib selle raames väga hästi analüüsida ka Kunderi õuduslugusid.
„Õuduskirjanduse ja –filmide eesmärk on oma lugejat hirmutada. Teisest küljest on tal ka raviv eesmärk: kõik need õuduskirjanduse lood on mingil moel inimeste endi hirmud: kas on nad näinud unenäos või kujutavad ette, mis võiks juhtuda. Õudsed lood, mis inimeste peades, on kirjanikud ja filmitegijad raamatutesse ja filmidesse pannud,“ rääkis Eve Kruusmaa.
Juhan Kunderit võib tema sõnul kutsuda Kreutzwaldi kaasaegseks, sest nad mõlemad olid huvitatud rahvaluulest, mõlemad korjasid muinasjutte, mõlemad tegid neid ümber ja andsid raamatu välja.
Juhan Kunderi kogutud ja Georg Kuhsi trükikojas trükitud 54 muinasjuttu ja muistendit ilmusid 1885. aastal kogumikus „Eesti muinasjutud“.
„Juhan Kunder oli pärit Viljandimaalt Holstre vallast, kus olid ärksamad talupojad, kes tegelesid rahvusliku liikumisega. Juba lapsepõlvest kuulis ta rahvalugusid, muinasjutte, muistendeid, mida kohalikud elanikud rääkisid – ja tol ajal räägiti neid palju. Need jäid talle meelde ja meeldisid. Rakveresse kolides hakkas ta ka Rakvere ümbruses neid korjama,“ rääkis Kruusmaa. „Kunder on oma võrdlemisi lühikese elu jooksul jõudnud kõike teha: andnud välja ajakirja, kirjutanud luuletusi, näidendeid ja artikleid, tegelenud rahvusliku liikumisega, kogunud rahvaluulet, lapsi õpetanud.“
Äsja ilmunud „JuKu muinasjutud II osa õuduslood“ on illustreerinud Raili Muinast, kes illustratsioonide tegemise ajal oli Võsu põhikooli õpilane, aga täna õpib Rakvere riigigümnaasiumis. Tema akrüülmaalid täiendavad oluliselt teksti.
Kunderi rahvakooli juhataja Janne Pärlin märkis, et Raili Muinast joonistas juba esimese kogumiku jaoks pildi, aga kuna see stiililt eristus kõigist teistest, jäi sellest kogumikust välja. Küll tegi rahvakool talle ettepaneku illustreerida terve teine osa.
„Mulle meeldib väga joonistada,“ tunnistas Raili Muinast. „Olen alati üritanud asjadele läheneda veidi teise nurga alt. Idee lihtsalt tuleb ja püüan panna lõuendile. See on nagu mõtete ja tunnete väljaelamine.“
Kunderi õudusjutte lugedes oli neiu vahepeal segaduses, sest sõnavara erines mõnevõrra tänapäevasest. „Aga lõppu jõudes sain aru. Neis juttudes on täiesti teistsugune elu,“ leidis ta. „Need on lihtsalt õuduslood, mingit moraali ma neist välja ei lugenud.“
Samuti oli ta päri Pärlini mõttekäiguga, et tänapäeva Delfist näeb ja loeb palju hirmsamaid asju kui Kunderi muinasjuttudest. Kuigi ka illustratsioonides on õudu, verd, pealuid ja poomisnöörgi, siis midagi eriti õudsat noor kunstnik neis enda jaoks ei leidnud. „Neid joonistades mingit rusuvat tunnet ei tekkinud – vastupidi, kuulasin samal ajal lõbusat muusikat,“ märkis Raili Muinast.
Kui ta ei oleks võtnud vastu pakkumist juttude illustreerimiseks, siis oleksid ka need lood lugemata jäänud. „Armastan pigem romaane, mis räägivad suhetest, eriti noorte suhetest, need kõnetavad mind kõige rohkem. Tänapäeva noortel aga soovitaks lugeda Kunderi õudusjuttude raamatut küll – see näitab, mida mõeldi sel ajal kui need lood kirjutati, seal on müstikat, seda, kuidas üks asi viib teiseni. Seal on asju, mis panevad mõtlema,“ soovitas ta siiski.
