Juhuslik kohtumine viinamäe veerel

Rakvere klaasikunstnik Riho Hütt kippus ühel oma palverännukutest õhtul Zamora provintsis vihma kätte jääma. Aga ta ei sattunud räästa alla. Talle pakkus peavarju perekond, kelle juures ta nüüd – kolm aastat hiljem – käis vastutasuks viinamarju korjamas.

Aarne Mäe

Riho Hütt on võtnud suuna kuulsale palverännaku sihtkohale Santiago de Compostelale kolmel korral.

Seekord oli ta oma abikaasa Tamaraga jõudnud Sevillast tulles Zamora lähedale Almendra külla ning ehkki rändajaile on märgistatud teekonnal vastavad ööbimiskohad, jäi kogenud reisija seekord veidi kimpu.

Külatänava nurgal meestega juttu puhudes ja erinevaid variante uurides („sest ega keegi väga ei taha räsitud võõrast enda koju lasta”), ilmus ühtäkki nurga tagant välja valge sõiduauto, mille roolis istunud Manuelist saigi Riho uus sõber. Ta kutsus matkajad peale ning majutas nad enda koju. Veelgi enam, mees usaldas ka võõrastele oma maja võtmed, külmiku ja veinikeldri sisu.

Oli parajasti saagikoristuse aeg ning kihisevatest tünnidest tõusis veiniaroome. See kõik mõjus kuidagi kutsuvalt, kuid külalislahkust ei kuritarvitatud. Riho ja Tamara jätkasid järgmisel päeval oma rännakut Compostela poole ning juba siis võlusid klaasikunstnikku tee äärde jäävad sügisesed viinamarjaväljad.

Talle sööbisid mällu pilt, kui traktor viinamarjakoormaga mööda sõitis ning kastiservast mahla maha nirises, samuti see, kui lapitekimustrit meenutaval mäeküljel inimesed, korvid seljas, usinalt saaki korjasid.

Seal sündiski mõte end võõrustajatele, kel suur viinamarjapõld, tulevikus appi pakkuda. Pealegi jäi kripeldama lahke peremees ise, sest tavaliselt selliseid inimesi ei kohta. Manuel töötab meditsiiniasutuses, tal on kaks täisealist tütart.

„Tema oskas vähe inglise keelt ja mina sama vähe hispaania keelt, kui kolm korda sama asja üle ütlesime, siis saime ikka üksteisest aru,” muigab Riho. Kirjavahetust aitas tõlkida ka inglise keelt valdav tütar.

Nii jõudis Manuel koos tütrega peatselt Rihole Rakveresse külla ning tänavu sügiseks sai kokku lepitud, et seekord läheb Riho vastukülaskäigule. Kuna minek veidi viibis, oli suurem osa marju juba korjatud, viiehektarilisest põllust oli jäetud külaliskorjajale vaid paar rida, kuid see oli piisav, et käsi soojaks saada, sest töö ise on üsna raske ja hakkab suhteliselt ruttu seljale.

Riho: „Läksin kohale, sain tööriided selga, ämbri kaasa, oksakäärikesed kätte ja nii see käis.” Ta teab nüüd, et kõige täiuslikum ja parem on suur kobar, kus on kõik marjad küpsed.

Tänavused viinamarjad olid tublisti päikest saanud ja selle aasta vein tõotab tulla väga hea. „Maitsesin minagi marju otse põllul suurest kobarast ja mahla jooksis kahest suupoolest korraga,” õhkab Riho.

Nii nagu armastatakse veini Hispaanias, nii hindab head rüübet ka Riho ise. Ometi üllatas teda, et klaasike veini käib seal kogu aeg toidu kõrvale, sest see pidi südamele hea olema. Ja purju ei joo keegi.

Riho imestab, et Hispaanias käiakse igal õhtul väljas. Õhtuti on kella kaheksast südaööni tihedat suhtlemist, istutakse pubis, võetakse veini või õlut, näksitakse tapast peale ja vaadatakse silmanurgast jalgpalli. Kodus diivanil lesides ei vaata telekat keegi.

„Kui vähegi võimalik, siis süüakse väljas ja õhtuti käiakse ikka mitu kohta läbi,” kirjeldab Riho. „Kuna peretütrel on aasta pärast pulmad, siis kogu kokkusaamine oli rääkimine järgmise aasta pulmadest. Seal said sõbrannad kokku ja kõik arutasid ja soovitasid… see oli hästi filmilik lausa.”

Riho korjatud viinamarjadest vein on igatahes käima pandud ning ta loodab seda mõne aja pärast Hispaaniasse maitsma minna. Kui vaja, siis on ta alati valmis uuesti ka appi tõttama, sest nagu ta tagantjärele ütleb: „See, mida ma sinna otsima läksin, selle ma ka leidsin.”

Kolm korda palverännakul

Kuna külake jääb kuulsale palverännaku teele, nägi Riho seal ka rändureid. „Nad on juba kaugelt äratuntavad, olgu neil seljakott või mitte,” tähendab mees, kel endalgi kibeles nüüdki teele asuda ning tõele au andes ta ka kümmekond kilomeetrit ikka lõbu pärast ka läbi astus.

Riho on käinud Santiago de Compostela teel kolm korda, pikima otsana läbis ta kahekümne viie päevaga üle 700 kilomeetri.

„Seal rajal saab kõik korda. Ongi nii. Kardad küll minna, et jalg ei pea vastu, aga kolmandal päeval on tervis korras,” on Riho kindel. Kuigi seal käiakse ka ratta, eesli või isegi bussiga, on kõige õigem ikkagi läbida see rada jalgsi.

„Ja see teekond pole ju tegelikult ainult selle pärast, et lõppu jõuda, vaid näha ka seda, mis ümberringi toimub,” ütleb Riho Hütt.

 

400 liitri veini valmistamiseks kulub Manuelil 700 kilogrammi viinamarju.

 

Riho Rütt Hispaanias viinamarju korjamas.

Foto: erakogu