Juku-Kalle Raid – teravkeelne (aja)kirjanik

Viimsi Kogukonna Klubis peetud vestlusõhtul rääkis Juku-Kalle Raid oma karjäärist, tuues talle omaselt välja nii mõnegi vürtsika seiga.

Kaire Kenk

Kaastöölised MTÜst Elamusaasta on Juku-Kalle Raidi kirjeldades tunnistanud, et temast on raske rääkida ainsuses, Juku-Kalles on koos justkui mitu inimest.

„Kõige paremini tuntakse teda isepäise ühiskondliku aktivistina, kes on tõestanud, et poliitiline tegevus ei pea tähendama ainult kõndi parteilisel joonel,“ seisab ühingu kodulehel.

„Samuti on ta vaimuka suuvärgi ja tundliku pilguga ajakirjanik, kes kohtleb oma sümpaatiaid ja antipaatiaid võrdse otsekohesusega. Kindlasti ei tasu teda unustada kui mõtlikkusele kalduvat luuletajat. Oma sõprade jaoks – ja neid on Juku-Kallel rohkem kui mõnel väikeriigil kodanikke – on ta sageli seltskonna väsimatu hing, Münchhauseni mõõtu jutuvestja,“ jätkub kirjeldus.

Kust on aga pärit Juku-Kalle sügav huvi vene kultuuri ja kirjanduse vastu? „Tõuke vene kultuuriga lähemaks tutvumiseks andis mulle ilmselt vanaisa Aleksander Raid, kes tõlkis teoseid slaavi keeltest eesti keelde, nii poola, tšehhi, bulgaaria, serbohorvaadi kui ka vene keelest,“ rääkis Juku-Kalle.

Kooliaja tegemistest

Originaalsusega paistis Juku-Kalle silma juba kooliõpilasena Tallinna 44. Keskkoolis. „Ma ei saanud üldse läbi oma klassijuhatajaga, kes oli lisaks ka kooli parteisekretär. Üldse olid mu konfliktid koolis poliitilist laadi või kehalise kasvatusega seotud. Püstitasin kooli rekordi 100 meetri jooksus – üle kahe minuti, suutsin selle läbida, ülikond seljas ja sigaret suus,“ meenutas Juku-Kalle.

Juba toona toimetas ta koos klassivennaga kooli alternatiivset ajalehte „Öö Leht“. „See oli liig isegi kooli muidu vabameelsele direktorile, kes selle paljundamise ära keelas. Mind üllatas, kui tõsiselt meid võeti. Sisuks polnudki mitte midagi erilist, ebasallisime teatud pedagooge nende nõukaaegsete meetodite pärast,“ rääkis ajakirjanik.

Keskharidust tõendava paberi sai Juku-Kalle kätte hoopis õhtukoolist. „Lõpetasin õhtukooli aastal 1997, olles samal ajal lugupeetud ajakirja „Kultuur ja Elu“ peatoimetaja. See ajas tollasel Tallinna 1. õhtukeskkooli direktoril täiesti juhtme kokku – kuidas saab selline asi võimalik olla?“ meenutas Juku-Kalle.

„Tahtsin astuda Eesti Humanitaarinstituuti, kirjutasin sisseastumise essee seitsmele inimesele ja mina olin see kaheksas, kes kooli ukse taha jäi. Läksin nimelt tülli Rein Rauaga, põhjuseks asjaolu, et olin vahepeal läinud tööle bulvarilehte „Post“. Süüdistasin Rein Rauda künismis, ta viis aastat ei rääkinudki minuga. Teisel katsel sain EHIsse küll sisse, aga see kool on mul tänini lõpetamata,“ jutustas ta.

Töö ajakirjanduses

„Oled töötanud mitte ainult „Sirbis“, vaid lisaks „Postile“ ka „Õhtulehes“, ja oli ju algusaegade „KesKus“ kõike muud kui tõsine?“ uuris kohtumisõhtu moderaator Ivo Rull Juku-Kalle valikute kohta.

„Ma ei nimetaks „Posti“ üldse ajakirjanduseks, see oli pigem nagu mingi punkliikumine. Olime ise väga imestunud, kui tõsiselt meid võeti. Ega ma seal ainuke polnud, kes lugusid välja mõtles. Aga kui avada näiteks täna mõni meelelahutusportaal, siis „Post“ oli oluliselt intelligentsem,“ avaldas kirjanik arvamust.

„Ka „Õhtulehes“ polnud mul õnne. Vedasin sõbraga kihla, kui kaua aega läheb, kuni toonane peatoimetaja Tõnis Erilaid aru saab, et ma ei kirjuta mitte ühtegi sõna tõtt. Ise pakkusin, et kaks nädalat, sõber arvas, et kaks kuud. Läks kolmveerand aastat. Kõikidele küsimustele, kust ma oma lugudele nagu „Isa ja poeg uputasid Raadi lennuvälja taha ekskavaatori“ või „Purjus meremees jäi erootikapoodi magama“ ainest hangin, vastasin saladusliku näoga, et mul on politseis käsi sees,“ muigas Juku-Kalle.

„Rongiga tööle sõites oli väga huvitav kõrvalt kuulata, kuidas vanemad prouad minu artikleid arutasid: „Appi-appi, mis maailmas ometi toimub, kuhu me niimoodi välja jõuame?““

Punkar pole Juku-Kalle oma sõnul aga mitte kunagi olnud. „Liikusin küll palju tollaste esipunkarite Villu Tamme, Trubetsky, Merca jt seltskonnas, aga mu lemmikmuusika oli džäss, progerokk ja klassika ning mul polnud ühtegi neeti ega peas harja,“ märkis ta.

„Neil kordadel, kui mind arreteeriti, oli mul seljas akadeemik Anto Raukase kuurist pärit puhvaika, mille seljal oli suur kiri „MinGeo CCCP“. Mind lastigi miilitsast alati kõige esimesena koju, sest küsisin alati mentidel, mis neil on nõukogude geograafia vastu?“ meenutab kirjanik.

Luule lugemist Juku-Kalle inimestele peale ei suruks. „Aga fakt on see, et Eestis kirjutatakse väga palju ja väga head luulet. See on üks kentsakas kultuuriline fenomen. Kui me mõtleme oma eestikeelse kirjanduse lätetele, meie rahva esimeste trükiproovideni, siis tänu Kristjan Jaak Petersonile või Lydia Koidulale on see arenenud just läbi luule, mitte niivõrd läbi proosa. Meie kirjanduse ja kultuuri üks võtmeküsimusi see luule ikkagi on,“ kinnitas kirjamees.

Raamat riigieelarve vastuvõtmisest

Proosaraamatutest on Juku-Kallel peatselt ilmumas Petrone Prindi „Minu“-sarja kuuluv „Minu Venemaa“. „See langeb ikka teistest „Minu“-sarja reisikirjade stiilist jõhkralt välja. Algab küll pika heietusega nagu teistel keskeas teise nooruse leidnud tibide kirjapandud üllitised. Aga ses sarjas on ka häid raamatuid, nagu Aimar Ventseli „Minu Jakuutia“ või Maris Hudilaise „Minu Peterburi“,“ oli Juku-Kalle kriitiline.

Kirjamehe hetkel kõige populaarsem raamat „Eelarve“ sündis tänu aastatele 2011–2014, kui Juku-Kalle oli, nagu ta ise ütles, Juhan Partsi masendusliikmena friigikogus. „See polnud üldse proosateosena mõeldud. Minu Riigikokku sattumine oli üks paras tööõnnetus. Mart Laari idee see oli, et võiksin valimistel kandideerida,“ rääkis ta.

„Olen kandideerinud Res Publica ja Roheliste nimekirjades, aga pole kunagi ühtegi erakonda kuulunud. Kandideerisin meeleldi, sest iga keskkonnatundlik inimene peaks siiski oma lähimat ümbruskonda proovima mõjutada oma parima äratundmise järgi. Rõhutan ka veel asjaolu, et toona polnud meil ka nii ilget Tallinna linnavolikogu nagu praegu,“ jätkas Juku-Kalle.

„Valimiste õhtul helistas mulle Hardo Aasmäe. Ütles – palju õnne, oled Riigikogus. Viskasin toru ära – tüüpiline Aasmäe nali. Siis vaatasin netist – assa nuga!“ meenutas ajakirjanik.

Raamat valmis 2012. aasta eelarve vastuvõtmisele eelnenud kuul parlamendi tegevusi jälgides. „See on meie parlamendi ajaloos kõige pikema vastuvõtmise ajaga eelarve. Neli parteid ja käis tõeline jantimine, kus opositsioon üritas koalitsiooni idiootlike küsimuste esitamisega n-ö välja kurnata. Pidevalt võeti kümneminutilisi vaheaegu, lausa pärast iga küsimust,“ jagas Juku-Kalle toonast kogemust.

„See protsess muudkui venis nagu härja ila, Riigikogu töö oli absoluutselt paralüseeritud, mitte midagi muud ei tehtud, inimesed tassisid oma magamiskotid parlamenti. See oli nagu pioneerilaager. Meil IRLis pandi isegi paika magamise graafikud,“ jätkas ta.

„Hakkasin inimesi Facebookis kursis hoidma sellega, mis nendel ööistungitel toimub. Andsin nendest Facebooki postitustest hiljem ise raamatu välja, oma kulu ja kirjadega ning see on päris kena kopika sisse toonud. Nii et selles mõttes oli sest Riigikogus istumisest kenasti kasu,“ on Juku-Kalle rahul.

Eelseisvate valimiste osas avaldas kirjamees lootust, et Riigikokku pääsevad rohkemad erakonnad. „Nii IRL kui Vabaerakond on aktiivselt tegelenud iseenese laialikühveldamisega, nad kõik on ekskavaatorijuhid neis erakondades ja tassivad seda laiali, kus seda saavad. IRL on napilt alla valimiskünnise. Näeksin heameelega, et nii IRL kui Vabaerakond ikkagi ületaksid selle. Ka Eesti 200 ja Elurikkuse erakond. Ma väga loodan, et uuel aastal ei ole vaid neli erakonda uues Riigikogus,“ arutles Juku-Kalle.

 

Juku-Kalle Raidi tuntakse isepäise ühiskondliku aktivistina.

Foto: erakogu