Kaasaegne lähenemine eksortsismile
Reedel jõuab kinodesse õudusfilm „Saatana saak“ ja ma julgen kindlalt väita, et sel nädalal esilinastuvatest filmidest on just see nädala parim valik.
Margit Adorf
Filmi tegevustik toimub tänapäeval ja kuigi siin ei saa rääkida sellest, justkui oleks tegemist mingi otsese tõsielulise loo ekraniseeringuga, küll aga ei ole film sündinud täiesti tühja koha pealt. Eksortsism on tänapäeva katoliiklikus maailmas endiselt laialt levinud ja vastab tõele see, et Itaalias on avatud spetsiaalsed eksortsismi õpetavad koolid kirikutegelastele. Mõni aasta tagasi sai Eestiski kinodes vaadata selleteemalist Itaalia dokumentaalfilmi.
Järgnevalt kirjeldan mõnd meediakajastust reaalsest maailmast, millel ei ole filmi sisuga otseselt mingit pistmist, kuid loodetavasti tekitab sellise tausta teadmine lugejas mõnevõrra sügavama huvi teema vastu. Igal aastal kogunevad Itaalias paavsti õnnistusel sajad eksortsistid aastakonverentsile, kus arutatakse valdkonna probleeme.
Rahvusvahelise Eksortsistide Assotsiatsiooni kaasabil pandi Itaalias 2018. aastal käima projekt, mille raames tavalised kooliõpetajad said läbida nn eksortsismikoolituse ehk siis pedagoogid õpivad seda, kuidas tunda ära, kas õpilane on kurjast vaimust vaevatud. 2019. aasta alguses ilmus sel teemal artikkel, mis rääkis, et kursused on läbinud juba üle 200 kooliõpetaja. Kursus kooliõpetajatele on 40 akadeemilist tundi, üks loengusari maksab 450 dollarit ja seda rahastab Vatikan. Lihtsatest õpetajatest siiski kiirkursusega eksortsiste ei saa, neile õpetatakse „vabastamise palveid“ ja muud lihtsamat, mis on kirikutraditsioonide eksortsismiga seotud.
Igal aastal viiakse Itaalias läbi umbes 50 000 eksortsismiseanssi. Eksortsistid on aga mures, et noored kirikuõpetajad enam eriti ei taha kurjade vaimude väljaajamist õppida ja nii toimetavad selles valdkonnas isehakanud tegijad, kes ei pruugi asjaga õigesti toime tulla, võtavad hoopis ise kasutusele musta maagia ja avavad nõnda deemonitele ukse. 2022. aastal on Itaalias teadaolevalt 290 vastava väljaõppe saanud tegutsevat eksortsisti.
Õige eksortsismi läbi viimiseks peab preester esmalt ise oma pattusid pihtima, enne iga tseremooniat. Seejärel riietub ta lillasse rüüsse ja piserdab kõikide ruumis viibijate (võib olla pealtvaatajaid) ning ka iseenda peale pühitsetud vett. Kurjast vaimust vaevatu peab põlvitama preestri ees. Seejärel loeb jumalasulane erinevaid kindlaid palveid, kuni lõpetab sõnadega: „Ma ajan su välja, rüve vaim, koos vaenlase kõigi saatanlike jõududega, iga tont põrgust ja kõik su langenud kaaslased; meie Issanda Jeesuse Kristuse nimel. Mine ära ja hoia sellest Jumala loodust kaugele. Lõpupalve haripunktiks on sõnad: “Seepärast kuula ja värise hirmust, Saatan, sa usu vaenlane, sa inimsoo vaenlane, sa surma sünnitaja, sa elu röövel, sa õiguse rikkuja, sa kõige kurja juur ja pahe; inimeste võrgutaja, rahvaste äraandja, kadeduse õhutaja, ahnuse tekitaja, lahkhelide õhutaja, valu ja kurbuse autor.“
Kui inimene ise usub, et ta on kurjast vaimust vaevatud, siis piisabki sageli vaid ühest niisugusest tseremooniast ja vaene meeltesegane on justkui imeväel tervenenud. „Eksortsism on heategevuse vorm, mis aitab kannatavaid inimesi; see on kahtlemata osa kehalise ja vaimse halastuse töödest,“ on öelnud Rahvusvahelise Eksortsistide Ühingu juht isa Francesco Bamonte. Ja tal võib kindlasti olla õigus selles suhtes, et kui inimene on sügavalt usklik ja kardab saatanat nagu tuld, siis püha isa palved ja pühitsetud vesi võivad talle tagasi anda igatsetud meelerahu. Nähtus iseenesest on väga põnev ja väärib uurimist ning süvenemist.
Filmi tegevustik toimubki ühes eksortsistide koolis, kus noored kirikutegelased õpivad kurjade vaimude väljaajamist. Teiste seas on ka üks noor nunn, õde Ann (Jaqueline Byers), kes tunneb eksortsismi vastu suurt huvi, sest tema enda ema oli kunagi kurjast vaimust vaevatud. Ja kuigi eksortsismiõpetust on aastasadu antud vaid meestele, siis saab visa nunn loa loengutel osaleda. Õige kiiresti sündmused eskaleeruvad, läbi viiakse mitu erinevat eksortsismiseanssi, mis muidugi kohe esimese hooga ei õnnestu. Värinaid, hirmu ja õudust jätkub filmis viimaste kaadriteni välja.
Mulle film meeldis ja julgen seda soojalt soovitada, eelkõige neile, kes just sedalaadi religioosse õuduse vastu huvi tunnevad. Mind sai filmis kätte vähemalt üks võpatusetrikk, kuigi ma teadsin, et kohe see tuleb. See näitab, et on mõjuv film küll. Samas, midagi ülemäära hirmsat seal minu jaoks siiski ei olnud, filmi sisu oli kenasti sel määral paika timmitud, et ei jäänud pikaks ajaks painama.
Filmis on veidike verd, vaklu, kondiväänamist ja ebamaiseid möirgeid, kuid samas justkui on alati olemas mingi selline usk ja lootus, mis ei lase vaatajal langeda trööstitusse masendusse. See on klassikaline õudukas, modernses kuues, sest ühe tegelasena on sisse toodud ka psühholoog Dr. Peters (Virginia Madsen), kes esindab filmis teaduslikku lähenemist ja on nunnade-preestrite hingekarjaseks kasutades kaasaegse teaduse tehnikaid. Niisiis, siin ei laskuta väga sügavale põrgu-paradiisi müstika radadele, mis on boonuseks.
Plussiks filmis on see, et võetakse üks kindel teema, üks kindel süžeeliin ja minnakse seda rada, lugu ei vaju liigselt laiali, samas pole ära unustatud ka tegelaste endi tausta avamast. Byers sobib õde Anni rolli nagu valatult, tal on just see õige nunnale sobiv süütu olek ja samas ei puudu tema tegelaskujus elukogemus ja sitkus. Ka lapse, kurjast vaimust vaevatud Nathalie rolli täitev Posy Taylor teeb suurepärast tööd, need kaks naist ongi filmi põhilisteks kandjateks. Meesosalistest on tähtsamad isa Quinn (Colin Salmon) ja isa Dante (Christian Navarro), kes on parasjagu pehme loomuga ja toetavad karakterid, et hirm vaatajat üdini ei vallutaks.
Saatana saak on igati õnnestunud õudusfilm, mis sobib nõidusekuu oktoobri lõpetuseks väga hästi. Lastele siiski ei soovita. Kui keegi saadab kinno oma lapseealised võsukesed, siis võiks filmi vaatamisega kaasneda ka vanemlik selgitus, kuna filmil on kaasajaga ja päris reaalselt toimiva maailmaga seos.
