Kadri Kopso: ettevõtluse tühimik maal on suur
Konkursil „Parim talutoit“ pärjati tänavu aasta pagaritoote tiitliga Väike-Maarjas tegutseva Kaarli talu seemnekrõps. Oma pagaritöökojas võidutoodet valmistava Kadri Kopso sõnul on kõige toredam etapp just uute küpsetiste väljatöötamine.
Liisi Kanna
Kadri ja Lembit Kopso on talupidamist juhtinud üle seitsme aasta. Kaarli talu rajas aga juba 1938. aastal Kadri vanaisa Enn Lepik. „Nõukogude ajal olid siin igasugu muud ettevõtmised. Kui isa Mart Lepik 1990ndatel talu tagasi sai, hakkas ta teraviljakasvatusega tegelema, aga mõtles kohe, et võiks veski rajada. See oli juba tema isa unistus olnud,“ meenutas perenaine.
Leib oma põllult
Tänaseks on Kaarli talus lisaks põldudele ja veskile ka toiduõli pressimise seadmestik ning pagaritöökoda. Niisiis teeb pererahvas kõik ise – alates vilja kasvatamisest kuni retseptide arendamiseni. „Meie leib kasvab meie oma põllul,“ sõnas Kadri Kopso.
„Kõigepealt hakkasime tootma täisterajahusid ja -helbeid. Mõne aja pärast külmpressõli. Neli aastat on nüüd leiba tehtud ja sinna juurde nipet-näpet muid pagaritooteid, näiteks seemnekrõpse,“ jutustas Kadri.
Naise esimeseks elukutseks oli tegelikult ehitusinsener, pagariks-kondiitriks õppiski ta ümber nelja aasta eest. „Küpsetamisega tegelen ma ise. Kõige toredam etapp on see, kui uut toodet välja hakkad mõtlema ja katsetama. See pakub tõeliselt palju rõõmu ja on hästi huvitav. Kui asi tootmisse läheb, tekib juba rutiin. Inimeste positiivne tagasiside teeb muidugi ka palju rõõmu.“
Pereisa Lembit tegeleb peamiselt põllutööde ja organisatoorse poolega. „Meil ei ole palju põlde, aga oma tarbeks kasvatame mahedana rukkist, speltat ja kaera. Ka sisse püüame osta mahetoodangut, kuigi meie veskil ega pagaritöökojal mahemärgistust ei ole,“ sõnas Kadri Kopso.
Perenaine usub, et eesti talutoit on aus toit. „Meie teeme ausalt ja usun, et ka teised talutootjad teevad. Vahel muudavad meele kibedaks need inimesed, kes ütlevad: „Tean neid mahedaid küll, öösel salaja käivad mürgitamas!“ See on väga solvav, kui tead, et tõesti aastaid ja aastaid ei ole tilkagi mürki põllule pannud.“
Ta leiab, et valikuvõimaluse korral võiks igal juhul kohalikku toodangut eelistada. „Usun, et on mõistlik kodu lähedal kasvanud toitu süüa, eriti kui saad sellega toetada kohalikku elu.“
Endised linnakad
Lisaks oma perele on talus abijõuks kolm töötajat: mölder, pakendaja ja müügisekretär. „Kuigi oleme väike ettevõte, saame kolmele inimesele tööd pakkudes pisut ka maaelu püsima jäämisele kaasa aidata.“
Kadri tähtsustab kohalike inimeste panust maaelu edendamisse. „Väike-Maarja vallas tegutsetakse selle nimel. Panustatakse ettevõtluse arendamisse ja propageeritakse maal elamist. Näiteks „Maale elama“ messi kaudu, kus aastaid osaletud on.“
Ta usub, et ka avatud talude päev on väga suureks abiks sellel teel. „Inimesed harjuvad maal käima ja näevad, et siin on tegelikult väga lahe olla. Ettevõtlikel inimestel on alati midagi ka teha. Ettevõtlust on maal praegu võib-olla lihtsamgi alustada, sest tühimik on nii suur.“
Enne Väike-Maarjasse kolimist elas ka Kopsode pere Tallinna lähistel. „Olen endine linnainimene, ehkki juurte poolest maalt pärit,“ jutustas perenaine. „Tahtsime lastele rahulikumat elukeskkonda pakkuda. Lisaks oli vaja otsustada, kas talupidamine jätkub või hakkame otsi kokku tõmbama. Isa üksi enam ei jaksanud toimetada.“
Linnaga võrreldes on Kadri Kopso sõnul elu maal loomulikum. „Võimalusi oleks justkui vähem, samas ei ole sa siis nendest ka nii kammitsetud,“ arutles ta. „Aga kõige tähtsam on see, et maal liigub aeg natukene aeglasemalt. On aega järele mõelda. Ma olen muutunud rahulikumaks ja kannatlikumaks. See tagab tervema elu.“
Kadri Kopso küpsetusahjus valmivad seemnekrõpsud. Foto: erakogu
