Kahest Kuldgloobusele kandideerivast filmist
Sel nädalal jõuab kinodesse kaks filmi, mis mõlemad lähevad jahtima tippklassi filmipreemiaid.
Margit Adorf
„Isa“ on kindlapeale minek neile, kes armastavad teatrit. Filmi stsenarist-režissööriks on prantsuse näitekirjanik Florian Zeller. Teatritegijaile omaselt on seegi linateos pigem ülesfilmitud teatrietendus kui dünaamiline „päris“ film, kuid seda enam tasub tee kinno jalge alla võtta neil, kes armastavad teatrit.
„Isa“ on kammerlik lugu, tegevuspaikasid ja tegelasi on vähe, esineb mitmeid korduvaid motiive. Näitlejadki esitavad oma rolle pigem sellises võtmes nagu nad oleksid teatrilaval, tekstides on pisut enam pateetikat kui tavalises filmis, kus dialoog ja ülesehitus pigem teistlaadne.
Kuid seda võib pidada autori käekirjaks, ega pikka teatrikarjääri ei saagi üleöö maha raputada, tegemist on Zelleri režissööridebüüdiga. Filmistsenaariume on ta varem küll kirjutanud, kuid „Isa“ oli algselt loodudki teatrilavale ja seetõttu on ka film siiski tugevalt teatrilik. Kellele niisugune asi meeldib, see saab „Isa“ vaadates kindlasti hea kultuurielamuse.
Isa rolli teeb Anthony Hopkins. Ta mängib meest, keda räsib dementsus. Tema lavapartneriks on Olivia Colman, tütre rollis. Lugu räägib sellest, kuidas vananev ja asju unustav ning segi ajav mees soovib üksi hakkama saada ja ei taha midagi kuuldagi sellest, et keegi teda abistaks. Paraku aga ajab ta juba segamini nii inimesi kui kohti, tema maailmataju on muutunud.
„Isa“ läheb jahtima nelja Kuldgloobust, seda ka parima filmi ja stsenaariumi eest, lisaks on nomineeritud nii Hopkins kui Colman. Filmi sai Eestis näha ka PÖFF-i ajal, kui mingil põhjusel toona seansist ilma jäite või soovite uuesti vaadata, siis nüüd on selleks võimalus.
Teine film – „Keegi, kes hoolib“, läheb samuti Kuldgloobuse jahile. Siin on preemianominendiks esitatud peaosaline Rosamund Pike, kes mängib kõrgemat pilotaaži tegevat petist Marla Graysonit.
Marla Grayson on spetsialiseerunud vanuritelt raha ja vara väljapetmisele, kuid ta ei tee seda niisama põlve otsas ja seadust kartes, vaid ta on püsti pannud oma äri, leidnud endale koostööpartnerid hooldekodudes ja kohtus ning tegutseb vanurite tühjakspigistamisega JOKK-süsteemide alusel.
Muidugi leidub neid, kes Graysoni tegevuse läbi hammustavad ja ka teda kohtusse kaebavad, kuid midagi pole teha. Külm sotsiopaadist Grayson teeb nad silma pilgutamata tümaks. Vaesed sugulased võivad karjuda ja vehkida palju tahavad, Marla Graysonil ei ole neist sooja ega külma.
Graysonil on ka kuriteopartner, elukaaslane Fran (Eisa Gonzáles), kellega koos nad vanureid välja selekteerivad, hooldekodusse luku taha suravad ja siis nende vara realiseerivad. Niisiis, kurjad lesbid ahistavad vanainimesi, kes ei pruugi sugugi hooldust vajada, lihtsalt neil on vara ja pole sõpru-sugulasi. Väga ärritav, kas pole?
Kogu film ongi üdini irriteeriv ja õrritav, petturite märg unenägu, sest kurjamitel läheb kõik lepase reega. Isegi siis, kui Marla ja Fran satuvad ühe vanadaami otsa, kes esmapilgul tundub turvaline kullaauk, kuid kes osutub maffiabossi emaks. Sealt läheb käima karm vägikaikavedu elu ja surma peale.
Film on mujal maailmas publiku lõhestanud kaheks. Ühed, kellele see lugu ei meeldi absoluutselt ja teised, kes kiidavad. Kõige rohkem on vaidlusi lõpplahenduse üle, mida ma siin teile paraku avaldada ei saa. Küll aga võin öelda, et mulle selline lõpp sobis, muidu oleks ikka päris metsas film.
Kui tagasi tulla preemiate juurde, siis minu jaoks jääb küll arusaamatuks see, miks Pike nomineeriti või miks üldse see film peaks mingite nominatsioonidenigi jõudma. Pike’i tegelane on küll närvesöövalt empaatiavõimetu, järjekindlalt loll ja läbi seina minev, aga see ei erine suurt Pike’i varasemast rollist näiteks filmis „Gone Girl“ (2014), mille eest ta küll ka nomineeriti, kuid preemiat ei noppinud.
Lugu ise jääb üheülbaliseks. Vastamisi on kaks tundetuima kurjategijat, ka põhiohver ise on karm mutt, tegelikult kellelegi eriti kaasa tunda ei olegi. Need, kellele oleks, jäävad kaadri taha. Mitte üks tegelane ei kaalu hetkekski, et äkki on see, mida nad teevad, vale. Ka mitte kõrvaltegelasest kohtunik.
Aga samas, oma kummaline huumor selles filmis on. Musta huumori austajaile võib meeldidagi. Ja mis seal salata, neid kelme, kes üritavad vanuritelt vara välja petta, on igas maailmanurgas küllaga. Seega puhas ulme see lugu ei ole, pigem vägagi hoiatav.
Fran (vasakul) ja Marla oma saatusliku ohvriga, kes osutub maffiabossi emaks. Foto: pressimaterjalid
