Kairi Kuha annab nõu, kuidas taastada oma elujõud
Kairi Kuha tundis end kümme aastat tagasi, 30ndate eluaastate alguses, tõeliselt vanana. Aga tuli läbipõlemisest välja, pani oma kogemusest-teadmistest kirja „Elujõu käsiraamatu“. Temast sai elujõu toetaja.
Kaire Kenk
Kairi Kuha ütleb, et väliselt oli tal kõik hästi: tore pere, kaunis kodu ja hea töö. Ta oli otsekui tervislike eluviiside kehastus: tegi ise kodus mahetoorainest süüa, liikus iga päev aktiivselt, kandis mahetekstiile, tegi mahekosmeetikat, kasutas kodukeemia asemel soodat ja äädikat. Mediteeris. Kõik oli korras. Ainult tervist ei olnud.
„Arstid ei osanud minuga midagi peale hakata. Jäin ühe aastaga vähemalt kümne jagu vanemaks. Minust sai erak ja ma kaotasin sihi elus. Mu jõud oli täiesti otsas, liigesed raksusid ja valutasid, näkku hakkasid kibekiirelt tekkima kortsud. Lisaks veel arvukalt terviseprobleeme, mis võiksid heal juhul vanaemadele sobida. Tundsin tõelist hirmu tuleviku ees, sest ma suutsin hädavaevu oma turjal oleva kolme aastakümnega toime tulla,“ meenutab ta.
Miks vereproov midagi ei näidanud?
Kairi Kuha sõnul ei ole vereproov kõige tähtsam tervisenäitaja, näiteks vere mineraalainete näidud lähevad püsivalt korrast ära üldjuhul alles siis, kui organism on tervikuna laostunud.
„Vaevused on keha märguanne, et tal pole enam vahendeid kogu süsteemi korralikult käigus hoida ja tuleb energia kokkuhoiurežiimile minna. Kokkuhoid tähendab seda, et igale organile ja süsteemile enam 100 protsenti vahendeid ei anta ja toimimine on kehvem. Veri seda ei kajasta, sest veri pole kude, kus energiat toodetakse. Veri on transpordivahend, mis peab iga päev kandma laiali kindla hulga toitaineid. Veri ei näita seda, kust need ained saadakse ja kas seda tehakse millegi arvelt. Kas need tulevad toidust, nagu meie ehituskivid peaksid tulema, või tõmmatakse need varudest, mida keha on aegade jooksul korjanud, et organitel oleksid olemas ained, mida need oma elutegevuseks vajavad. Veri ei näita, kas organites on olemas piisavad varud. Ainult seda, et kusagilt on olnud neid aineid veel võimalik võtta. Seni, kuni kehas veel näiteks mineraalaineid luudest-hammastest välja tõmmata saab, vereproov nende puudust ei näita. Sellepärast saabki arvukate vaevustega olla veri korras ning vaevu enesega toime tulev inimene saadetakse hoopis psühhiaatri juurde antidepressante saama,“ selgitab Kairi Kuha.
Tema jõudis juuksekoe analüüsini ehk juuksekoest tehti mineraalainete väljavõte. „Selleks kasutati peanaha lähedast juuksekasvu, kus toimub reaalne ainevahetus. Sellepärast oligi elusa koe mineraalainete analüüs suurepärane viis näha ära, kuidas keha raku tasandil stressile reageerib. Minu veri oli ka kõige hullematel hetkedel, kui hädavaevu end voodist püsti suutsin ajada, korras. Juuksed näitasid kätte kõik selle, mis minus toimus – toitainepuudus, palju toksilisi metalle, süsivesikute talumatus, suutmatus seedida rasvu, suutmatus vabaneda toksilistest jääkidest, nõrk immuunreaktsioon, ülipinges närvisüsteem. Ma olin kehakeemialt tõesti lubjastunud vanainimene, kes seisis elu ja surma lahutava kuristiku äärel, mitte 30ndates noor naine,“ räägib Kairi Kuha.
Mineraalained – tervise vundament
Nii hakkas naine uurima, kuidas sellest mustast august välja tulla. Töötas läbi aukartustäratava koguse teadmiskirjandust. „Täna tean, et mikrotoitained ehk mineraalained on mu tervise vundament. Iga täiskasvanu organismis on paari kilogrammi jagu mineraalaineid,“ selgitab ta.
Kairi uus toitumine hakkas paljuski erinema sellest, mida tänasel päeval tervisliku toiduna soovitatakse. „Tavapärane tervislik sisaldab nii vähe mineraalaineid, et sellega tõelist heaolu ei saavuta. Ma söön iga päev suured kuhjad kuumtöödeldud köögivilja, mõõdukalt loomset valku ja head rasva, juurde pisut teravilja ja häid pähkleid-seemned,“ ütleb Kairi, kes püüab igapäevaselt saada maksimaalselt mineraalaineid ja sööb vähemalt kaks 250 ml klaasitäit köögivilju iga toidukorra ajal. Ta selgitab, et kuumtöötlemine suurendab antioksüdantide omastatavust, vähendab antitoitaineid juurviljades ning ka mineraalained on nii kergemini omastatavad.
Kairi tarbib ka toidulisandeid, kuid ainult neid, mis kehakeemia seisundiga parajasti kokku sobivad. Kehakeemiat tundmata ning toitumist muutmata võib tema sõnul rahumeeli võtta oomega-3 rasvhappeid, D-vitamiini ja aeg-ajalt kuuridena probiootikume. Kõik inimesed vajavad kehakeemiast sõltumata ka kaltsiumi, magneesiumi ja tsinki, kuid nende võtmise eelduseks oleks muutuste tegemine toidulaual. „Jah, me elame maailmas, kus toitainevaese toidu tõttu on vaja toidulisandeid. Kuid kehakeemia seisund määrab ära selle, mis mulle parasjagu toimib ja mis hoopis kahjulik. Juukseanalüüs näitas, et suurte koguste magneesiumi ja C-vitamiiniga olin ära rikkunud oma immuunsuse. Lisaks sain teada, et toidulisandite mõjule pääsemiseks peab sööma ainult terviktoitu. Võttes ainult seda, mida minu kehakeemia parasjagu nõudis, hakkasin tundma suurt muutust enesetundes,“ meenutab ta.
Paastumise asemel saunateraapia
Keha puhastamine on nüüdseks Kairi elu igapäevane rutiin. „Juua iga päev smuutit või paar korda aastas paastuda, tervist ei paranda, pigem mõjub see kehakeemiale hävitavalt,“ on Kairi veendunud. Niisamuti ei usu ta paastumise efektiivsusesse. „Kõik see, millega me kokku puutume, on mingil määral toksiline. Meie koormatud organism ei suuda neid toksiine täies mahus töödelda ja ladustab neid luudesse ja organitesse, aga ennekõike rasvkoesse. Paastumise kiire kaalulangetus vallandab tõelise toksilise kriisi. Paastuv inimene kasutab rasva, aga ka oma keha lihaskudet energia tootmiseks. Kuid eriti kriitiline on olukord mineraalainetega. „Mineraalained on keha süüteküünlad ning neid on vaja kogu aeg. Näiteks selleks, et toota ensüüme, peavad ensüümide tootmiseks vajalikud mineraalained alati võtta olema. Vajalike mineraalide puudumisel lähevad käiku nendega mingilgi määral sarnase käitumise või aatommassiga toksilised metallid. Paastudes peab keha tegema meeletuid samme ja tõmbama luudest, hammastest ja organitest välja mineraalainete varusid,“ selgitab Kairi.
Ta soovitab paastumise asemel süüa loomulikke terviktoite, tarbida ohtralt köögivilja, mõõdukalt loomset valku ja rasva – need täidavad keha vajadused.
„Mina avastasin igapäevase, madalal temperatuuril saunateraapia. See on hõlbus viis tuua toksiinid higiga naha pinnale. Minu jaoks on see põhjalik igapäevane detoks, mis on põhjalikult parandanud mu enesetunnet,“ märgib naine.
Üheksa tundi ööund
„Hakkasin austama oma keha häirekella – väsimust, ja muutsin oma elu nii, et sain võimalikult palju puhata. Seda nii rahulike tegevuste kui ka une vormis,“ räägib Kairi. Ta magab igal ööl vähemalt üheksa tundi, sest vaid unes saab keha end taastada. Esimestel aastatel magas ta ka lõunaund. „Tegin põhjaliku inventuuri oma igapäevas ja jätsin alles vaid hädavajaliku. Nii sai mu keha puhata ja taastuda. Muutsin oma elustiili. Rahulikumaks. Alles jäi ainult absoluutselt vajalik,“ tunnistab Kairi. Jooksmise asemel hakkas ta tegema jalutuskäike ja venitusharjutusi. „Täna tunnen ma end väga hästi, mu keha tänab mind kõige eest, mis ma tema heaks olen teinud. Mu energiatase on püsivalt kõrge, meel on rahulik, uni kosutav, püsin terve. Olen enesekindel ja julge ja mulle meeldib suhelda. Ma olen täiesti erinev inimene sellest, kellena ma kaheksa-kümme aastat tagasi olin,“ rõõmustab naine.
Kommentaar
Dr. Ruth Kalda, Tartu Ülikooli peremeditsiini professor:
Kas vitamiinide ületarbimisega on võimalik endale liiga teha?
Kuigi vitamiinid on eluliselt tähtsad organismi tööks ja terve püsimiseks, siis nende ületarbimine võib tõepoolest tuua kaasa ka soovimatuid tagajärgi. Meditsiinis on täiesti teada selline seisund nagu hüpervitaminoos. Üsna suuresti määrab vitamiinide ületarbimisest tingitud toksilisuse ära selle, kas vitamiin on veeslahustuv või rasvlahustuv. Tavaliselt vesilahustuvate vitamiinide ületarbimisest tingitud terviseprobleeme ei teki või tekib harva, sest nad ei ladestu organismi rasvkoesse, vaid viiakse kiiremini uriiniga välja. Nad võivad toksiliseks osutuda vaid siis, kui eksimusest võetakse korraga väga suur annus kas siis ühel korral või ka mitme päeva jooksul (nt väikelapsed, kellele on vitamiinipurk kätte sattunud) või ka siis täiskasvanud, kes arvavad, et üledoosis vitamiini tarvitamine võiks olla neile mingil põhjusel kasulik. Näiteks C-vitamiini väga suures koguses võtmine, arvates, et sel viisil õnnestub ära hoida infektsioonhaigustesse haigestumine. Sümptomid, mis siis tekivad, on seedetrakti ärritusest tingitud iiveldus, kõhulahtisus, maoprobleemid.
Rasvlahustuvad vitamiinid nagu A, D, E ja K, võivad talletuda organismis rasvkoes pikemalt ja päevadoosi ületamisel võivad kogused kuhjuda ja terviseprobleeme tekitada. Näiteks võib A-vitamiini ületarvitamine põhjustada rasedatel isegi loote kahjustumist (teratogeenne efekt), tavalisimad nähud ületarvitamisel on aga nahaärritus, sügelemine, peavalud, iiveldus, pearinglus jt. Pikaaegsel ületarvitamisel võib tekkida ka maksakahjustus. Tegelikult on ka D-vitamiini väga kõrgetes doosides (üle 100mcg (10 000 ühiku võtmisel) olulised kõrvalmõjud. Olulisim näiteks Ca-taseme tõus vereseerumis, see omakorda võib aga põhjustada neerukivide teket, iiveldust, urineerimise sageduse tõusu, segasust jt häireid. Pikaaegne suures koguses tarvitamine on seotud ka tõsisemate haigustega nagu luumurru risk, südamehaigused. Põhisõnum on seega, et ükskõik, millise vitamiiniga on tegemist, tuleks jälgida soovitatud päevaannuseid ja kui mingil hetkel on vajadus ka pisut suuremate annuste järele, siis see peab olema kooskõlastatud arstiga ning toimuma lühikese ajaperioodi vältel.
Kas tõesti ei pruugi vereproov pikka aega haiguslikke seisundeid üldse mitte näidata?
Jah, on tõsi, et paljud haigused varases staadiumis, mil vaevused küll juba esinevad, ei pruugi vereanalüüsiga tuvastatavad olla. Väga mitmete haiguste puhul aga ei ole tavalises vere analüüsis muutusi ka juba haiguse väljakujunenud staadiumis, sinna alla käivad nt ka mitmed kasvajalised seisundid. Kõike tuleb vaadata kompleksselt: inimese kaebusi, kaebuste tekke ajalist kestust, tema riskifaktoreid, objektiivse läbivaatuse tulemusi ning siis lisaks juurde ka analüüside ja uuringute vastuseid.
Kas juuksekoe analüüs võib näidata juukseanalüüs mineraalainete võimalikku vaegust kehas?
Teadmata täpselt, mida autor oma põhjenduseks toob, arvan et see on seotud teadmisega, et veres on vitamiinide, mineraalide ja hormoonide sisaldus kõikuv, sõltuvalt päevarütmist, tarvitatud ainete kogustest mingi perioodi jooksul jne. Juuksekarvas aga talletub see info pikema aja jooksul ning seega annab stabiilsema ülevaate üldisest mineraalsest seisundist. Ravimid sadestuvad pärast manustamist juustesse vereringe kaudu erinevate mehhanismide kaudu. Sadestunud ravimit saab tuvastada ka pikema aja pärast, võrreldes teiste bioloogiliste proovidega, nt sülje, vere ja uriiniga. Samas on aga siin ka päris palju asju, mis tulemust võivad mõjutada: juuksehooldused, juuste kasvu kiirus, proovivõtutehnika, proovide ettevalmistamine ja meetodi standardimine. Samuti on uuringud näidanud, et on suured kõikumised laborisiseste ja laborivaheliste analüüside usaldusväärsuses. Seetõttu peaksid inimesed olema ettevaatlikud, kui kasutavad eri laborite poolt pakutavaid juuste mineraalainete analüüsimise võimalust.
