Kaja Teder: esmaabi tuleb õpetada nii hästi, et kriitilises olukorras oskaksid õpilased ka õpetajat aidata

Vihulast pärit Kaja Teder sattus 2001. aastal Väike-Maarja lasteaeda õpetajaks. Lisaks põhitööle on ta EELK Viru praostkonna lastetöö koordinaator ning naiskodukaitsjana rakendab ennast meditsiinis.

Kristel Kitsing, Naiskodukaitse Väike-Maarja jaoskonna toetajaliige

„Praegu tagantjärele vaadates ei oska kohe öeldagi, miks esmaabi ja selle õpetamine Naiskodukaitses mulle kõige huvipakkuvam tundus. See on minu muust igapäevategevusest erinev ja pakub vaheldust,“ kommenteeris oma valikut Kaja Teder. „Inimeste abistamine on see, mis selle juures mulle sobib,“ meenutas Kaja. Kogenud pedagoog oli veendunud, et esmaabi tuleb õpetada nii hästi, et õpilased ka õpetajat kriitilises olukorras aidata oskaksid ja midagi valesti ei teeks.

Esmaabi õpetamine kui näitlemine

Rahva ees olemine ja esmaabi õpetamine on Kaja jaoks kui näitlemine. „Vahet pole, kas esined täis saalile või on sul auditooriumis üks inimene. Publik peab saama mingi elamuse, mis paneb mõtlema ja kaasa elama ning äratab huvi,“ leidis Kaja.

Lääne-Virumaa 2009. aasta parim lasteaiaõpetaja õpetab abistamist vahel ka mudilastele. „See on lihtsalt erinev. Lapsed on vahetud ja annavad kohe õiglase tagasiside ja kriitika. Täiskasvanutelt ei saa seda oodata ja siis on vaja ennast teistviisi analüüsida,“ sõnas ta.

Oluline on Kaja jaoks esmaabis edasi anda sõnum, et abi peab pakkuma, mitte ootama, millal seda küsitakse. „Kõigepealt peab olema soov aidata ja teadvustada endale, et minu tegutsemisest või tegemata jätmisest võib sõltuda mu armsate elu või tervis,“ märkis ta. „Kuna me kõik ei ole arstid või parameedikud, vaid tavainimesed, siis on kõige tähtsam lähedane inimene kiirabi tulekuni elus hoida. Teatud tegevuse juures, kui sul on selleks natukene teadmisi, on see võimalik.“

Vahel sattuvad inimesed kriisiolukorras aga segadusse ning unustavad, mida tuleks teha. Ühe sellise näitena võib tuua märtsi keskel Rakveres Pikal tänaval lahti rullunud peredraama, kus ratastoolis olnud 37aastane naine pussitas oma meest. Pussitaja ise oli juhtunust nii segaduses, et tal ei tulnud hädaabinumber meelde, rääkimata esmaabi andmisest.

„Siia see koer ongi maetud,“ tõdes sündmust meenutades Kaja. „Teatakse küll, aga suures ärevuses ei osata tegutseda,“ leidis ta. „Sellepärast on vaja endale ka igapäevases turvalises keskkonnas teadvustada, kus ma olen, kas ma saan vajadusel abi ja oskan ise abi anda.“

Situatsioonõppe varal saab väärt kogemuse

Kogenud esmaabiinstruktorina teab Kaja, et kvaliteetselt läbiviidud situatsioonõpe on esmaabi õpetamisel pea asendamatu viis õppe-eesmärkide saavutamiseks. Eriti oluline on selle meetodi mõju õppurite enesekindlusele edaspidises esmaabi andmises. „Lahendamine on enamikule ootamatult raske, kuid saab väärt kogemuse ja tegelikkuse tunnetuse,“ märkis ta.

Ta meenutas, kui teda kutsuti nootreelaagrisse, kus tal tuli päeva esimene pool sisustada esmaabi õpetamisega. „Kohale jõudes vaatasid minu poole pikad näod ja kostis kõva kurtmine, et jälle esmaabi, igal aastal üks ja seesama – me ju oskame seda,“ jutustas Kaja.

„Olgu. Tublid olete! Tore, kui oskate. Saamegi kohe kõiki teadmisi omal nahal järele proovida,“ vastas Kaja toona talle omase tasakaalukusega. Ta lavastas õnnetuse, kus noored olid autoga teelt välja sõitnud. „Katsime kannatanud käepärastest vahenditest tehtud kunstverega. Kõik nutsid ning üks oli hoopis teadvusetu,“ kirjeldas ta.

Selle ootamatu ja ehmatava vaatepildi peale jäid kõik abistajad nõutult seisma ja teatasid, et nad ei tea, mida teha. „Egas midagi, hakkame esmaabi õppima,“ sõnas Kaja noortele.

Ennetamine, ohutus ja turvaline keskkond

Kahe poja emal on alati mitu rauda tules. Planeerimine ja logistika on tema elus iga päev tähtsal kohal. Vähene aeg, mis tal hobitegevusele jääb, kulub line-tantsule. Seda on Kaja tantsinud pea 12 aastat.

Kuigi elus ega ka tantsutrennis ole Kajal seni vaja olnud kellelegi elupäästvat esmaabi anda, on tal tulnud korduvalt ise pereliikmetele ja kaaskodanikele kiirabi kutsuda. „Kiire abi päästab elu,“ sõnas Kaja.

„Esmaabikursusel käinud inimene peaks tundma ära insuldi või infarkti tunnused – nende puhul on määrav aeg, kui kiiresti kiirabi haigeni jõuab. Samuti on vaja kiiresti sulgeda suur verejooks, teadvuseta kannatanu keerata stabiilsesse küliliasendisse ning kui inimene ei hinga, siis alustada elustamist,“ kirjeldas Kaja esmaabi põhitõdesid. Nende lihtsate asjadega peaks tema hinnangul hakkama saama igaüks.

Kaja sõnul ei ole elu ja tervis iseenesestmõistetavad. Hooletu käitumine võib kurjalt tasuda. „Minu jaoks on esmaabi ka ennetamine, ohutus ja turvaline keskkond. Võibolla esmaabist teadlikumaks saades see ongi nii,“ selgitas ta. Ta rõhutas kiivri kandmise ja turvavööde kasutamise olulisust, oskust hädaabinumbril helistades infot anda ning kodukeemia hoidmist väljaspool väikeste laste käeulatust.

Kaja innustas kõiki ka esmaabikoolitustel osalema. „Õpitu ununeb aja jooksul ja oskused lähevad rooste,“ teadis ta. Muiates meenutab ta neid inimesi, kes nikastatud jalga endiselt viinaga ja päikesepõletust hapukoorega ravivad. „Aeg on edasi läinud,“ märkis ta lõpetuseks.

Kaja Teder (paremal) usub, et kvaliteetselt läbi viidud situatsioonõpe on esmaabi õpetamisel pea asendamatu. Foto:

Väljatõste

Esmaabiinstruktoreid koolitatakse Naiskodukaitse eestvedamisel alates 2006. aastast, mil kogenud esmaabiõpetaja Andrus Lehtmets algatas projekti.

Esmaabikursused ei hõlma ainult sõjaolukorras haavade sidumist, vaid keskenduvad kõikvõimalikele õnnetusjuhtumitele, ka sellistele, mis juhtuvad väikelastega. Osalejaid õpetatakse õnnetusi vältima ning kriisiabi andma, et õnnetuste korral ennast ja lähedasi kainet mõistust säilitades aidata.