Kalmistupühadel mälestatakse lahkunuid

Jaanipäeva paiku hakatakse luterlikes kogudustes pidama kalmistupühi. Rakvere Viru praostkonna praost, Kolmainu koguduse õpetaja Tauno Toompuu rääkis Kuulutajale surnuaiapühade pidamise traditsioonist ning eestlaste mälestamiskommetest.

Liisi Kanna

Surnuaiapühad on tõenäoliselt alguse saanud 19. sajandil. „Teadaolevalt peeti esimene kalmistupüha 1830. aastal Kambjas. See on suhteliselt unikaalne tava, Skandinaavias ega mujal Euroopa luterlike kirikute tegevuses kalmistul jumalateenistuse pidamist ei tunta. Ilmselt toimuvad surnuaiapühad lisaks Eestile ka Lätis,“ rääkis Toompuu. „Tõenäoliselt on see tava tulnud õigeusu kiriku kaudu.“

Kalmistupühadel peetakse surnute mälestamise jumalateenistus, lisaks annab see õpetaja sõnul inimestele võimaluse kokku saada ja kadunukeste eluteed meenutada. „Sageli tulevad üle maa sugulased kokku, need on omamoodi rahvapühad. Korrastatakse hauad, austatakse lähedasi. Lastele räägitakse kadunud lähedastest. Meenutamine on väga oluline.“

Kalmistul peetaval jumalateenistusel mõtiskletakse elu ja surma tähenduse üle. „Ega selliseid tähtpäevi aastas väga palju ole, kus surmast eraldi räägitaks. Kalmistupüha, hingedepäev ja surnute mälestuspüha on kolm sellist sündmust,“ tõi praost välja.

Ilmalikud kalmistupühad

Surnuaiapühi peetakse juulist augustini, kuid aktiivsemalt toimuvad need jaanipäeva paiku. „Pööripäev on oluline aeg. Sügisene hingedeaeg on sügisese pööripäeva paiku, suvise pööripäeva aegu suvine. Surma ja piiripealsete teemadega tegelemine tundub siis loomulikuna,“ rääkis Toompuu. „Suvel on kalmistud lõpmata ilusad ka. Kõik on rohelust ja linde täis. See on mõnus koht, kus olla,“ lisas ta.

Linnades osaletakse surnuaiapühadel järjest vähem, maapiirkondades on aga tegemist väga elujõulise traditsiooniga. „Kalmistupühadel tuleb kokku tuhandeid inimesi. Enamik neist ei ole koguduse liikmed. Tulevad ka need, kes on ilmalikult oma lähedased matnud. Mälestades ei tee me ju vahet, kuidas inimene maetud on.“

Toompuu rääkis, et nõukogude perioodil toimusid paralleelselt kahed surnuaiapühad – ühed kiriklikud, teised ilmalikud. „Püüti kiriklikust pühast lahti saada, leiti alternatiiv. Inimesi meelitati ilmalikule kalmistupühale autolahvkaga, kust müüdi defitsiitset kaupa, Täna ei peeta enam sellist kalmistupüha, see oli ikkagi kunstlik.“

Eksistentsiaalsed küsimused

Õpetaja Toompuu usub, et kalmistu on meie rahva jaoks üks pühamaid paiku. „Ma arvan, et meil oli erilisem suhe esivanematega juba enne ristiusku. Kogu loodu on elustatud või hingestatud, samamoodi esivanemad,“ mõtiskles praost. „On mõistetud, et siinpoolse ja sealpoolse vahel on kokkupuutepunkt. Võib-olla on see selline kauge ja ürgne mõte, mis meiega jätkuvalt kaasas käib.“

„Lahkunuid on tunnetatud tähtsatena, neile süüa pandud ja koju oodatud. Jätkuvalt on päris levinud tava laua kaetuks jätmine jõuluööl, hingedeajal ja vanaaastaõhtul. Suvel minnakse rohkem surnuaiale nende juurde.“

Toompuu leidis, et kalmistu on ka hea koht eksistentsiaalsete küsimuste üle mõtlemiseks. „Seal on nii palju lugusid, iga risti ja kivi ja nime taga on suur lugu. Seal käimine ja vaatamine paneb ka oma loo peale mõtlema. Paneb küsima, kuhu ma lähen ja mis must lõpuks alles jääb. Ükskord olen ju ka mina seal paigas, mille peale inimesed võiksid mõelda, kui minu nime näevad? Mis on see minu lugu, mis neile korda võiks minna?

Tuhastamine

Üha enam otsustatakse traditsioonilise matmise asemel lahkunu tuhastada. Sageli maetakse urn siiski kalmistule, teinekord heidetakse tuhk aga laiali. Praost nentis, et kalmistukultuur on tuhastamiste tõttu muutumas. „Kui hauaplatsi või plaati ei jää, siis ei ole põhjust ka kalmistule minna. Kui puistatakse tuhk metsa või merre, siis seal taga ongi vahest mõte, et mälestada võib igal pool. Koht iseenesest ei ole oluline.“

Õpetaja Toompuu tõi huvitava näite mujal maailmas levinud puu istutamise käigus tuha matmisest. Müügil on spetsiaalsed ökournid, mille peal on muld koos taime seemnega. „Seda tehakse nii Ameerikas kui Euroopas. Olemas on ka spetsiaalsed mälestuspargid, kuhu istutatakse. Sellega kaasneb ökoloogiline mõtlemine. Mõte, et oleme osa looduse ringkäigust, lõpuks hävime ja saame osaks loodusest,“ kirjeldas ta. Eestis selline matmisviis siiski veel levinud ei ole.