Karl Robert Saaremäe: Toots teeb ikka krutskeid
Täna jõuab kinodesse uus kodumaine mängufilm „Talve“, kus Oskar Tootsi mängib Karl Robert Saaremäe.
Tõnu Lilleorg
On aasta 1942. Kuigi Eesti on Saksa vägede poolt okupeeritud ja käib sõda, püüdlevad inimesed õnne poole ja püüavad oma tööde-tegemistega toime tulla. Filmi stsenaariumi on kirjutanud Oskar Lutsu ainetel Martin Algus ja režissöör on Ergo Kuld. Linaloo žanrimääratluseks on romantiliste sugemetega draamakomöödia.
Karl Robert, mis mees on Oskar Toots?
Ta on noor poiss, kelle isa Joosep on Siberisse saadetud. Ülesoo talu on maha põlenud ja Oskaril tuleb võtta vastutus peremehena oma ema talus Rajal. Need on välised olud. Sisemiselt kandub Oskaris edasi Tootside geneetika ja tal pole tegelikult vahet, mis ajas ta elab. Ta otsib ikkagi võimalusi, kuidas krutskeid teha ja end väljendada.
See on huvitav, sest võiks arvata, et sellisel keerulisel ajal võiks valitseda üldine nukrameelsus.
Meie, kes me elame aastas 2020, teame, milliseks kujunes elu hiljem. Kui me näitlejatena neid tegelasi mängisime, siis võtsime arvesse, et meie tegelaskujud ju ei tea, kuidas ajalugu edasi kujuneb. Filmis keskendutakse elu helgematele toonidele. Vaatamata keerulistele aegadele inimesed elasid ja elavad hetkes, sest muud valikut ju ei ole. Sa võid vaadata edasi või tagasi, kuid sel pole suurt mõtet – kohal tuleb olla praeguses hetkes. Ma loodan, et selline filosoofia tungib ka filmis esile.
Sellisele mitmetahulisele filmile on vaja head stsenaariumit.
Filmi esilinastusel (4. veebruari eriseanss – toim.) inimesed saalis naersid, nutsid ja plaksutasid. See on vapustav, milline vastuvõtt oli! Ja kui pärast rääkisime tegijatega omavahel, tuli nii palju tugevaid tundeid esile. Filmi stsenarist Martin Algus on Eestis praegu üks paremaid stsenariste. See, kuidas tema kirjutatud suhterägastik ekraanil tööle hakkab, kuidas stseenides rulluvad lahti lahendust vajavad probleemid ning kuidas lõpuks saavad kõik niidiotsad kokku põimitud – see on väga hea töö stsenaristilt. Ma tõesti tunnen, et see film on suurepärane.
Mis inimesi nutma ajas?
Ma ei tahaks ette ära rääkida, kuid seal on hetki, mis tekitavad äratundmist. Martin Algus mängib meid tegelaste ja näitlejatena kui vilespilli, kui Hamletit tsiteerida.
On vist suur kunst võtta eluline algmaterjal ja sellest kaasahaarav teos kujundada?
Eks igas külas on mõni Toots ja mõni Arno ning nad ei pruugi olla niivõrd selgelt eristatavad inimestena. Igas inimeses võib olla neid mõlemaid. Klassikuks on Oskar Luts minu arvates saanudki eeskätt seepärast, et ta on kirjutanud need meile väga tuttavad arhetüübid konkreetsete nägudega inimesteks. Ja neile on lihtne kaasa elada.
Oled rollis hästi rõõmsameelne. Kas said selle omaduse võtta enda pealt?
Minus on ka seda külge. Ma ei jaksaks kindlasti olla vaid ülevoolavalt rõõmsameelne. Mulle meeldib väga vahest mõtiskleda ja aknast välja vaadata.
Kas roll tuli kergelt?
Näitlejatehniliste võtete ja režissööri abiga õnnestus vajalikud asjad kätte saada. Eks see on töö ja ikka mõtled, kuidas paremini saaks. Mõnel puhul sa pole endaga rahul ja püüad paremini. Need väikesed sisemised heitlused käivad asja juurde. Selle filmi tegemine oli rõõm, oli väga kaunis suvi ja meil oli väga kaunis meeskond.
Tean, et Riina Hein Teelena on sinu ema. Kes vanadest tuntud nägudest filmis veel osaleb?
Jaa, lisaks astub Margus Lepa üles Kiirena, Tõnu Alveus Lestana ja Rein Aedma mängib Imelikku.
Kas filmis on romantiline armukolmnurk?
Nojaa, kui filmiplakatil on kaks inimest, siis võiks arvata, et kuskil on ka keegi kolmas. Ma ei ütleks, et see oleks ainult armukolmnurga lugu. Film näitab noorte inimeseks kasvamist, sest neil tuleb otsustada, mida nad päriselt tahavad ja siis vastutus võtta. Tegelased otsivad, mis oleks see õige asi, millest juhinduda, nad otsivad seda enese seest ja välisest maailmast. Mõni otsus on ka väga altruistlik. See on kaunis protsess.
Sel pühapäeval on Rakvere Teatrikinos seanss, kus tuled publikuga kohtuma?
Täpselt nii ja moderaatoriks on minu ema Tiina Mälberg, mis on väga huvitav.
Oskar Tootsil on aina nägu naerul. Foto: Robert Lang
