Kas linnupesad märgitakse ka kaardile?

„Õpetaja, õpetaja!“ hüüab 1. klassi noor orienteerumishuviline. Tema käes on Sõmeru orienteerumiskaart ning liigume koos maastikul. „Jah, ma kuulan Sind.“ Nooruk vaatab kaarti, vaatab mind, vaatab kaarti ja küsib: „Õpetaja, kas linnupesad märgitakse ka kaardile?“ Naeratan kergelt ja vastan, et ei, linnupesad on puu otsas – need on väikesed ning neid me kaardile ei märgi. Seejärel tuleb kiiresti uus küsimus: „Aga sipelgapesad?“ „Jah, sipelgapesad märgitakse kaardile, kui need on piisavalt suured.“ Sumpame edasi mööda lumehangi.

Toivo Murakas

 12. veebruaril oli Sõmeru Põhikooli noortega esimene välitrenn. Kõik 23 osalejat said tutvumiseks uue väljavõtte Sõmeru kaardist, millel kool ja kooli lähiümbrus. Liikusime noortega, pealambid säramas mööda neile tuttavat territooriumi. Huvitav on jälgida, kuivõrd erinevad kõik nad on – ühed on väga iseseisvad, teised vajavad abi, kolmandad on pidevalt minu juures. See teadmine kinnitas Tartu Ülikooli treenerite tasemekoolitusel omandatut. Siinkohal toon välja mõned mõtted koolituselt.

Liiga vähe klubisid lihtsalt sportimiseks

Hoovisport on kadumas või juba praktiliselt kadunud. Lapseeas on vaja lapsi arendada mitmekülgsemalt, mitte niivõrd klammerduda ühele spetsiifilisele spordialale. Noored ei liigu piisavalt – iga laps peaks liikuma vähemalt ühe tunni päevas. Kas sinu laps liigub nii palju?

Nägin esmaspäeval enda noorte rühmas, et ega liikumine ikka ei ole meeltmööda – küll jalg valutab, küll on lumi saapas. Ma ei ole maailmaparandaja, aga proovin seda hoiakut noortes muuta.

Tippu jõuab üks protsent

Enamike klubide eesmärk on lapsi valmistada ette tippu jõudmiseks. Unustatakse tõsiasi, et tippu jõuab tegelikult umbes üks protsent. Noortes on vaja tekitada armastus spordi ja liikumise vastu. Talendid tulevad koos sellega.

Milleks suruda lapsed nende kasvueas karmidesse trennitingimustesse, kus lendab higi koos pisaratega? Sport peab olema mõnus, põnev ja mänguline. Jõutreeningut ei maksa lastele üldse teha – täiesti tarbetu ja ebaefektiivne. Pigem arendada painduvust, osavust ja kiirust.

Sageli püütakse teha tubli mängijat ja alles seejärel head sportlast. Peaks aga olema vastupidi. Liigne fokusseeritus tulemustele! Teadur Eva-Maria Riso on öelnud, et intervalltreeningute tulemuseks on väsinud ja kurnatud lapsed. Koormust tuleb järk-järgult lisada.

Lähtun edaspidi oma treeningutes just sellest, et lastel oleks põnev. Et neil tekiks tahtmine teha sporti iseenda pärast, mitte seetõttu, et ema või isa käsivad. Et peale trenni oleks nägu naerul ja tahtmine uuesti tulla.

Liigne koormus rikub tervist

Praegune süsteem kurvastab lapsi. Neile tekitatakse kooli kehalise kasvatuse tunnis negatiivseid emotsioone: laps kardab üle kitse hüpata, ei hüppa piisavalt kõrgele kõrgust, jookseb teistest aeglasemini, kardab suuskadega mäest alla lasta. Liigselt keskendutakse tulemustele ja stressitase on laes. Kehalise kasvatuse tunnid võiksid keskenduda õige soorituse õpetamisele, mitte niivõrd headele ja väga headele tulemustele.

Teine mure on treenerite poolt üle mõistuse rakendatavad koormused lastele. Pidev surumine ikka paremate ja paremate tulemuste poole rikub liigselt laste tervist.

Ma arvan, et kõik on kuulnud sellist ütlemist, kui metsloomadele teha võistlus, võidab see, kes jõuab kõige kiiremini puu otsa. Hea küll – ilves või orav on kohe puu otsas. Aga elevant? Tigu ei jõudnud veel liikumagi hakata, kui pidu läbi.

Ehk siis, tuleks vaadata konkreetse lapse pingutust. Kui 300 meetrit pannakse jooksma laps, kes käib iga päev trennis, ja teine, kes istub enamuse ajast kodus arvuti taga, siis kumb pingutab rohkem? Neid ei saa omavahel üldse võrrelda.

Halb juht saab sõjas kuuli selga

Head juhtimisstiili ei ole olemas – efektiivne on eestvedamine, mitte tagant tõukamine. Tõhus treener toob esile laste tugevad küljed. Õpetab soorituseesmärkide püstitust ja positiivset sisekõnet, aitab oodatust halvema soorituse korral edasi pingutada. Tõhus treener ei tekita lastes enne sooritusi kõhklusi ja kahtlusi, öeldes: „Ma arvan et sul läheb hästi.“ No mida sa arvad – kahtled minus? Ükskõik, mis koha laps võistlusel saab, peab ta sellest õppima. Kui ei õpi, siis on see mahavisatud aeg. Treener on abistaja, psühholoog, eeskuju ja sõber.

Sporditreening õpetab lapsele reeglitest kinnipidamist, norme ja ühiskonna head tava. Kas olete mõelnud sellele, et treeneritel on ühiskonnas suurem roll kui mõne lapse saavutatud kolm medalit.

Täna ei viitsi trenni teha

Kõige põnevam teema – miks teevad inimesed trenni. Lapsed teevad seepärast, et oleks lõbus. Üldjuhul nemad ei mõtle tulemustele, vähemalt alguses. Puberteedieas pannakse sellele ilmselt rohkem rõhku.

Täiskasvanud käivad trennis mitmel põhjusel: naaber käib ka, mees ütleb, et naine on paks, ühel on suuremad musklid kui teisel ja siis mõni võib-olla sellepärast, et sport on lihtsalt mõnus.

Enamus kalduvad siiski käima trennis väliste motivaatorite tõttu ja siis imestatakse, kui üks hetk ei viitsita enam trenni teha. See on sellepärast, et pole õpitud trenni nautima – tegema seda sisemise motivatsiooni ajendil. Nii see lihtsalt ei toimi.

Lühiajaliselt võid ennast rassida nii, et pilt on must ja muud elu polegi kui trenn ja padi. Aga samas on endal hing sees haige ning üleüldine olemine õnnetu. Lohutuseks õgid õhtul kooki ja võtad kõrvale pindi õlut.

Käi trennis enda pärast, sest see on osa sinust. Mina käin orienteerumas sellepärast, et see on osa minust. Tulemused on olulised, aga orienteerumisest saadav energia ja looduses viibitud aeg on asendamatud.

Olen proovinud ka jõusaali – sain peavalud, mille kohta ütles spordiarst: „Milleks sa ennast seal jõusaalis lõhud? Tahad kulturistiks saada?“ Soovitas jõusaalis keskenduda suuremate korduste arvule, selmet punnida rinnalt surumist kuni silmamunad peast väljas.

See pani mõtlema. Olen üsna veendunud, et paljud inimesed tegelevad spordialaga, mis neile tegelikult ei meeldi või ei sobi, süüdistades siis trennist viilimist ajapuuduse või kurguvaluga.

Sisemise motivatsiooni eelduseks on kolm komponenti: hakkamasaamise kogemine, iseotsustamise võimalus (ise valisin selle trenni) ning vajadus, et mind ümbritseksid hoolivad ja head inimesed.

Orienteerumise võistlustel tunnen, et on täidetud kõik kolm. Ise tean, kui kiiresti jooksen. Ise tean, kas lähen otse läbi tihniku ja müttan soos. Kui tahan, siis kõnnin ja kui tahan, jooksen. Kõik võistlejad on justkui enda eest väljas. Aga iga hetk on tunda hoolimist, üksteisega arvestamist ja abistamist.

Pikemas perspektiivis, kui saavutatakse spordiga sisemine motivatsioon, siis väline tuleb sellega kaasa. Saad parema füüsise, kenama „raami“ ja hea enesetunde. Ehk siis sportida ei tohi sellepärast, et saada head füüsilist vormi ja head enesetunnet. Sportima peab sellepärast, et see meeldib.

Kes ei jaksa joosta, see kõnnib

Enda orienteerumise huviringi noortele püüan sisendada seda, et sport on mõnus. Kui ei jaksa joosta, siis ei jookse, las kõnnib või sörgib. See on ikka parem, kui istuda toas ja vahtida multikaid. Ja kui ühel hetkel tekib tunne, et tahaks orienteerumise asemel mingit muud sporti proovida, siis andku minna.

Aga ma olen üsna veendunud, et kes juba orienteerumisega tegelema on hakanud, see naaseb üks hetk uuesti orienteerumise maailma. Ja kui ei naase, siis vähemalt ei eksi vanaemaga koos seenel käies metsas ära.

Tulles tagasi artikli alguses räägitud esmaspäevase välitrenni juurde, siis olen õnnelik, et keegi kuhugi ära ei kadunud. Noored tundsid rõõmu, kui leidsid klassis õpitud leppemärgid kenasti kaardilt ja looduses ülesse.

Lapsed orienteerumas. Foto: erakogu