Kassifilme pole kunagi liiga palju
Sel nädalal jõuab kinodesse taas üks uus animafilm, mille peategelaseks on paks oranž kõuts, seekord nimega Maurice. Tegemist on kultuskirjaniku staatusesse jõudnud autori Terry Pratchetti loomingu ekraniseeringuga.
Aga enne kui kassifilmist räägin, siis mainin ära, et ei, ma ei ole unustanud seda, et meil jõudis vahepeal kinodesse ka kodumaine „Kuulsuse narrid“. Kahjuks on minu hinnangul tegemist kehvapoolse sooritusega meie filmitegijailt ning seega ma sellel pikemalt peatuma ei hakkakski. Võite julgelt kinos vahele jätta ja oodata, millal see teles näitamisele tuleb. On sellelgi oma publik, kellele kangesti meeldib, kuid mina nende sekka ei kuulu.
„Hämmastav Maurice“ on hea film vaatamiseks täiskasvanuile ja kooliealistele lastele, pigem isegi juba põhikoolile, kindlasti mitte päris väikestele lasteaiatitadele. Seal on mõnevõrra palju selliseid stseene, mis päris pisikesi pelutada võivad. Lisaks sellele on ka loo jutustamislaad pigem juba vähemalt kümme kevadet näinud inimesele ja vanemale, mitte pisipõnnidele.
Film põhineb hoogsat ulmelist muinasjutufantaasiat viljeleva Terry Pratchetti lool „Hämmastav Maurice ja tema õpetatud närilised“, mis omakorda kuulub Kettamaailma sarja. Lugu kassist nimega Hämmastav Maurice on eesti keeles ilmunud 2003. aastal kirjastuselt Varrak. Kettamaailma sarja kuulub kokku 41 romaani, meie seekordse peakangelase lugu ilmus inglise keeles 2001. aastal ja oli sarja 28. romaan, kuid lastele suunatud Kettamaailma lugude seast oli see esimene lastekas.
Filmi peategelasteks on kõuts Maurice, tema sõbrad Nähtamatu Ülikooli rotid ja vilepilli puhuv poiss Keith. Hiljem liitub nendega ka raamatukoist tüdruk Emilia. Esialgu teenivad Maurice ja Keith leiba sellega, et petavad ära külakeste inimesi, vabastades neid justkui hirmus kurjadest katkukülvavatest rottidest, kelle rolli etendavad muidugi hoopis nende sõpradeks olevad rotid. Elu on lill, nagu öeldakse… Kuni ühel koledal või siis ilusal päeval otsustab seltskond minna uude linna oma leivanumbrit etendama, kuid selles linnas on juba ees oma rotibande. Nemad enam nii nunnud ja sõbralikud ei ole.
Linnas on täiesti tavalistest rottidest moodustunud rotikuningas, kes linnaelanike seas hirmu külvab, nähes välja nagu hernehirmutis, ja pakub kahe kaabakast inimnäru abil teenust rottidest vabanemiseks. Tegelikult aga tegeleb rotikuningas toidu varastamisega, nii et kogu linna räsib räige näljahäda. Nüüd sellest hirmsast monstrumist rotikuningast tulebki lahti saada. Lapsed lähevad metsa, et leida päris vilepill, mille abil saaks rotte eemale meelitada. Kuid oh häda, kohale jõudes selgub, et tegelikult selle pilliga meelitati eemale hoopis lapsi ja need lapsed aeti kõik ahju ning need päris algsed õiged muinasjutud nagu vanarahvas neid rääkis, olid ikka päris ja üliväga hirmsad.
Julgen kinnitada, et see vastab tõele, sest lapsepõlves sain isegi mõnestki muinasjutust unehäired ja kui nüüd vaatan neid muinaslugusid, mida mu lapsele raamatutes serveeritakse, siis need on nii ära nuditud, et ei teagi, kas naerda või nutta.
Igal juhul – filmis on palju tagaajamist, on hirmsaid kohti, on sõprust ja armastust, tantsu-laulunumber on vaid alguses (minu jaoks vähe, kellelegi teisele ehk nii just meeldib) ja lõpuks on muidugi ka õnnelik lõpp. Vahepeal aga saab vaataja nii mõndagi harivat teada loo struktuuri (kirjandusteooria lihtsustatud variant) kohta, kui Emilia poetab tarkuseteri selle osas, mis on raamjutustus või kuidas peaks kulgema pingelangused ja tõusud.
Ka selle filmi kohta on vastakaid arvamusi, eelkõige ongi näritud just selle osa kallal, mis puudutab harivaid fakte. Mõnele inimesele mõjuvad need vahemärkused liigse targutamisena, minu meelest see võis nii küll tunduda päris filmi alguses, kuid edaspidi on tegelane kenasti filmi sisse põimitud ja see ongi tema olemus, mitte ta ei tänita kuidagi kõrvalseisjana.
Lugu ei ole tavaline Disney-stiilis animatsioon, siin on veidi enam sügavust ja ehk ka süngust. Mulle meeldis, et rotid olid päris rotilikud, mitte liigselt inimesesarnaseks vormitud, samuti oli ka kass siiski kass. Eriti nunnu oli muidugi see koht filmi lõpu osas, kus kass endast tõelise kiskja välja lasi, aga jällegi, väikeste laste jaoks võib see hirmutavana mõjuda. Minu soovitus on, et minge kindlasti vaatama koos perega, ärge lapsi päris üksi seda vaatama saatke. Lugu kulgeb tempokalt, otsene komöödia see just ei ole, aga seiklust on rohkesti ja natuke nalja saab ikka ka. Targemaks saab kindlasti ja jutuainet, et filmi üle arutada on selles loos samuti. Mõnus nädalavahetuse meelelahutus nii noorele kui vanale.
Margit Adorf
