Kassikuu ehk kassipoegade mahapanek keelatud 2
Kassid on loomad, kes äratavad tähelepanu, suured kaslased muidugi rohkem. Lõvi on loomade kuningas. Tiiger on majesteetlik tiitlitagi. Gepard on kiire. Ilves on… oma, aasta loom.
Oktoober on otsekui kaslaste kuu. Oktoobris tähistatakse kogu maailmas rahvusvahelist lumeleopardi päeva. Lumeleopardid elavad ka Tallinna loomaaias ja 21. oktoobril kutsus loomaaed neid haruldasi mäestikuloomi taas vaatama.
Vabas looduses Aasia kõrgmäestikus leidub neid kuni 6000 isendit, samas on Maailma looduskaitseliit leidnud, et väljasuremisohus see loomaliik enam pole. Tallinna loomaaed on üks neist looduskaitse ja -hariduse organisatsioonidest, mis kogub raha looduses elavate lumeleopardide kaitseks. Ülihea kohanemisvõime, vastupidavuse, sihikindluse ja arenenud tajude tõttu on alpinistid valinud lumeleopardi oma vapiloomaks.
Oktoobri alguses kuulutas Eesti Loomakaitse Selts taas välja aasta kõige loomasõbralikuma ja -vaenulikuma teo konkursi. Kuu aega kestnud internetihääletusel valiti kõige loomasõbralikumaks teoks Kuuuurija kassi- ja koeravabrikute teema kajastamine ja loomavaenulikumaks kassipoegade lämmatamine Häädemeestel. Nimes on irooniat!
Oktoober, musta kassi kuu, sai mööda. Nii mõnigi nõialoom sai tänu erilisele tähelepanule kodu. Aga mööda ei ole saanud igasügisene mure mahajäetud loomade, nii kasside kui koerte, pärast.
Kui loen „Postimehe” artiklist, et ühes varjupaigas ootab uut kodu viiskümmend kuus kassi, siis on see statistika. Kui loen sama ajalehe rubriigist Päevakäpp lugu sellest, kuidas kass turvakoju jõudis ja milline võis olla tema eelnev elu, siis on see Kass. Lugu on väga tähtis. Päevakäpa lugude kirjutamine-lugemine aitab paljud loomad kiiremini koju. Sama positiivne on ka asja see tahk, et need lood toovad järjest enam vabatahtlikke varjupaikadesse abi pakkuma.
Vahel küsitakse – varjupaikades on nii palju kasse, kus on uued omanikud. Väga vale küsimuse püstitus! Kassil ei ole omanikku, kassil on naaber, heal juhul sõber. Ivo Linna, tuntud kassisõber, ütles ühes ammuses intervjuus, et ta on veendunud, kuidas tema kass maailma asjadest aru saab – tema pere elab kassi juures, mitte vastupidi.
Meie kõige levinumatel lemmikloomadel on üks põhimõtteline erinevus – kass on domineeriv, koer alluv. Koer loodab, et inimene on ta sõber. Kass lubab inimesel oma sõber olla. Sarnane on see, et mõlemad, nii koerad kui kassid, muudavad inimese paremaks, eeldusel, et inimene on vastuvõtlik. See on reegel.
Minu pappkastist leitud kass Lumi saab varsti kolmeseks. Tal läheb hästi, tänan küsimast, tema vanal sõbral Puumal samuti. Ka see on reegel, et seal, kus on üks kass, on tõenäoliselt varsti kaks ja siis pole enam vahet, kui palju neid on, peaasi, et südames on ruumi. Kodu ilma kassita on lihtsalt maja. „Nurrrr” on üks ütlemata rahulolev häälitsus, mis teeb majast kodu. Suured kassisõbrad inglased ütlevad lausa: „No cat, no life.” – „Kassita pole elu.”
Üks vana mees võttis endale kassipoja. „Elab saunas ja püüab hiiri,” mõtles. Välja tuli nii, et kassipoeg magab padja peal ja mees ostab talle kassikonserve. Mulle meeldivad inimesed, kes lasevad kassipojal end ümber sõrme keerata. Nad on head.
Ene Kesler
Osa meie loomadest – Puuma, Jack Russell terier Blondie ja Lumi.
Foto: erakogu
