Kassipoegade mahapanek keelatud

Möödunud aasta novembri keskpaik. Sajab pisut lobjakat, maa on valge. Metsavahelisel teel on auto peatunud, maha aga pandud pappkast. Kastis on … kolm kassipoega.

Keegi ei tea, kui palju leitakse sügiseti selliseid pappkaste või kui palju tõstetakse erinevas vanuses loomi varjulises kohas autost välja. Inimesed, kes nii toimivad, käituvad enda arvates lausa humaanselt – loomake on ju hoitud (kastis ja metsa varjus), küllap keegi ta leiab. Enamasti ei leia – segaduses ja hirmunud loom põgeneb metsa. Täiskasvanud kassil on võimalus metsas ellu jääda (muidugi, mis elu see on?!), kuid kassipojad hukkuvad kindlasti.

Üle Eesti on seitse suuremat loomade varjupaika, lisaks veel kohalikke väiksemaid. Praegu ootab seal kodu üle kuuesaja looma. Aasta jooksul leiab uue kodu umbes 1 300 looma, eelkõige kassi-koera. On ka inimesi, kes lemmiklooma koju võtta ei saa, kuid toetavad neid teistviisi – annetades raha toidu, ravimite, steriliseerimise ja kiipimise jaoks või panustades oma aega vabatahtliku töö näol. Need inimesed – varjupaikade töötajad ja sealsed vabatahtlikud – on hoopis teistsuguse arusaamaga inimese kohustusest looma ees kui nn „kasti-inimesed”.

Varjupaikadesse sattuvate lemmikloomade arv on aasta-aastalt küll vähenenud, kuid liiga palju on neid siiski, eriti sügiseti. Miks on nii raske muuta arusaama, et juhul, kui pole võimalik enam oma (kunagisele) lemmikule kodu pakkuda, siis tuleb ta toimetada varjulisse paika – varjupaika? Kas on midagi, mida varjupaigad ise saaksid veel või teisiti teha?

Praegu, oktoobris, aasta pimedaimal ajal, on Varjupaikade MTÜ-s Musta kassi kuu. See tähendab, et musta kassi (mõni valge triip-laik võib ikka olla ka) saab endale koju sõbraks tuua loovutustasuta. Uue pere taustauuringus mingeid mööndusi ei tehta.

Samuti valib Eesti Loomakaitse Selts (ELS) oktoobris juba 17. aastat järjest kõige loomasõbralikumat ja -vaenulikumat tegu. „Üleskutse paneb rohkem märkama Eesti loomadega ja loomakaitsega seotud lugusid. Loodame, et see tõstab inimeste teadlikkust ja aitab ennetada loomade väärkohtlemist. Ka peegeldab see kindlasti praegust loomapidamiskultuuri ja loomakaitse valdkonna taset,” kommenteeris ELS juhatuse liige Geit Karurahu.

Aga need kolm kassipoega püüdsime kinni ja otsisime neile uut kodu. Kahele leidsimegi, kolmas jäi meile – keegi teda ei tahtnud, aga varjupaika anda enam ei raatsinud. Meie vana väärikas kass sai väikese sõbra ja meie endale koju kaose, mõneks ajaks…

Loom ei ole asi. Loom kiindub inimesse, kahjuks ka sellisesse, kes kiindumust ei vääri. Mina pean looma usalduse kuritarvitamist suuremaks süüks kui inimese petmist, sest loom on inimesest sõltuv ega saa ennast ise aidata. Loomadesse suhtumine on inimeseks olemise mõõt. Kassil ei ole ju üheksa elu – ikka ainult üks. Ja seda üht peab ta saama elada väärikalt. Metsavaheliste teede äärde aga tahaks panna sildid – „Kassipoegade mahapanek keelatud“.

Ene Kesler