Katrin Lellep: õpetage lapsi elama südame järgi!

Kolga metsade vahel väikeses elektrita majapidamises elab Katrin Lellep. Ta on ettevõtja kinnisvara valdkonnas, ta on tervendaja, ta on ühiskondlikult aktiivne naine, ta on ema, ta on vanaema.

Katrin Kivi

Kes teie, Katrin Lellep, enda arvates olete?

Mina olen mina ise – see on kõige olulisem. Olen iseendaga sünnist surmani. Kõik ülejäänud rollid ja inimesed minu elus on külalised, isegi minu lapsed.

Mida tähendab emadus teie jaoks?

Kõigepealt on emadus elu jätkamise instinkt, muidu me seda võib-olla ei teekski. Inimlikust aspektist vaadatuna on emadus üks väga suur ja oluline õppetund naise elus – kasvada koos lastega, õppida tingimusteta armastama.

Mis on teie jaoks suurim väljakutse emaks olemise juures?

Kõige suurem väljakutse oli minu jaoks ise enda jagamine. Kuna olen praktiliselt üksi neli last üles kasvatanud, siis minu suurim probleem oli, et mind ei jätkunud. Mind ei olnud nende jaoks nii palju kui ma ise oleksin soovinud.

Mis on suurim rõõm emaks olemisel?

Väikseid rõõme on kogu aeg olnud, aga kõige suurem rõõm on nüüd, kus näen, et nad ise on emad-isad ja tulevad hästi toime. Ja mis peamine: neil kõigil on süda õige koha peal.

Kuidas kasvatada õnnelikud lapsed?

Lastele tuleb anda võimalus teha valikuid. Tuleks vähem kontrollida ja vähem sundida. Peame usaldama iga inimese enda, ka väga väikese inimese, vajadusi ja soove. Ainuke asi, millega mitte kunagi koonerdada ei tohi, on armastus. Armastatud laps on õnnelik laps.

Kas pooldate seega vabakasvatust?

Ei, kindlasti mitte seda. Lastele on vaja selgeks õpetada elementaarne teisest inimesest hoolimine ja lugupidamine. Tuleb õpetada elu ja armastust hindama. Laps peab õppima hindama ka iseennast. Kui laps õpib südame järgi elama, siis ei tee ta valesid otsuseid.

Aga kuidas ise olla õnnelik ema?

Ei tohi ise ennast ja oma vajadusi ära unustada – tuleb endast lugu pidada ning end armastada. Hoiduge enesesüüdistustest. Ideaalseid inimesi ja ideaali kui sellist polegi olemas. Tuleb endale andeks anda ka eksimine, vihastamine ja muud emotsioonid – see on inimlik.

Kas emaks olemise kohta olete õppinud midagi alles nüüd, kus te olete juba vanaema? Mida?

Minu lastel on suured vanusevahed. Juba neid kasvatades tunnetasin enda rolli erinevalt. Aga vanaema roll on eriti tore – kohustusi pole, ainult rõõmud. Eks ma selline „vanaema õunapuu otsas“ olen, aga kui vaja, koon ka sokid valmis.

Elame muutuste ajal. Vanasti elasid mitu põlvkonda ühe katuse all, perekond elas koos ja täiendas üksteist. Nõukogude ajal perekond justkui lahjenes, kuid siiski oli tavaline, et ema ja isa kasvatasid lapsed koos suureks. Tänapäeval aga ei moodustata paare enam eluks ajaks. Kuidas see emaks olemise mudeliga kokku läheb? Perekond ja laste kasvatamine – kuhu suunda see liigub?

Jah, me elame ülemineku ajal. Väga palju on katkiseid inimesi, perekondi ja lapsi. Väga paljudel juhtudel jääb laste kasvatamine naise õlgadele ja see on naisele raske, olen selle ise läbi teinud. Samas näen järjest rohkem isasid, kes väärtustavad oma rolli.

Kuidas peremudel tulevikus täpselt välja nägema hakkab, ma ei tea. Olen aga seda meelt, et me liigume järjest suurema vabaduse poole. See omakorda ei tähenda, et meil elus millegi eest vastutada ei tule. Igal juhul vastutame oma laste eest seni kuni nad pole veel ise selleks võimelised. Vastutus on nii isal kui emal, aga see ei tähenda, et ema-isa peaksid koos elama. Nad peavad lapse jaoks olemas olema.

Mis on meie ühiskonnas kõige suurem valupunkt?

Minu jaoks on kaks valupunkti. Esmalt totaalne edukultus – prioriteedid on paigast ära. Armastus on asendatud eduga ja lapsed on pandud seda egotrippi teenima. Teine probleem on seotud meie kõrgelt hinnatud tehnoajastuga. Lapsed kaotavad loovuse, sest nii palju informatsiooni tuleb valmis kujul, nad ei pea ise enam looma ei mentaalsel ega käelisel tasandil. See on väga kurb!

Mis on Eestis nii hästi, et enam üldse paremini ei saaks?

Õnneks on meil Eestis säilinud nii palju loodust, kuhu on lapsel võimalik minna ja soovi korral loodusega kontakt saada. Me ei ole veel päris linnastunud.

Millised on teie pere emadepäeva traditsioonid?

Tavaliselt kogunevad kõik mu lapsed koos oma peredega minu juurde. Istume niisama, lobiseme ja teeme midagi koos. Mullu näiteks aitasid nad mulle permaaia rajada.

Soovitus teistele emadele?

Soovitan lapsi saada nooremas eas. Mida vanem on ema, seda raskem on tal lapsega kohaneda. Ei maksa karta. Andis jumal lapse, annab ka leiva lauale. Esimese lapsega on kõige raskem, teistega läheb kergemaks. Kui aga laps on suureks sirgunud, siis tuleb ta lahti lasta, luua suhe teisel tasandil, kus lapsest saab võrdväärne sõber. Aga emaks olemist ei suuda asendada mitte miski.

Katrin oma hetkel viimase, kuuenda lapselapsega. Foto: erakogu