Katrin Pautsi esikraamat “Politseiniku tütar” avab salapärast saareelu

Kevadel ilmunud kriminull on praegu raamatupoodides üks populaarseim kodumaine kirjandusteos. Kirjastus tellis äsja raamatut trükikojast juurde ja saadab nüüd uusi eksemplare poodidesse. Teost loetakse palju ka e-raamatuna Elisa Raamatu keskkonnas.

Tõnu Lilleorg

Katrin, tutvustage oma esikraamatut?

Tegevuskoht on Saaremaa, selline suletud ja natukene salapärane ühiskond. Mandrilt või mujalt tulija ei tea täpselt, mida saarlased seal omavahel susserdavad ja mis hämaraid asju ajavad. Saar on alati olnud natuke ligipääsmatu koht.

Zhanri poolest nimetan raamatut, nagu ka Mart Juur ütles, “saare tumedaks”. Lugu on põhjamaa krimikirjanduse ainetel, sarnases toonis, ehk natuke kiirema tempoga.

Peategelane Eva on ajakirjanik, kas kirjutasite ta n-ö enda pealt maha, olete ju ka reporterina töötanud?

Ei. Selles raamatus lahendab Eva ühe vana perekonnasaladuse. Evast saab minu raamatusarja peategelane, kes hakkab edaspidistes raamatutes omal käel igasugu põnevaid lugusid lahendama.

Raamatut on palju ostetud, kas soe vastuvõtt üllatas teid?

Jaa, vägagi. Ma ei uskunud, et oma esimese raamatuga üldse mingit tähelepanu leian. Inimesed on võtnud vaevaks minu raamatut lugeda ja neile on see meeldinud, see teeb südame nii soojaks!

Miks lugeda raamatut näiteks Facebookis jutustamise asemel?

Raamatut lugedes on sul teise inimesega side, mis võib minu meelest olla vahetum kui suheldes sotsiaalmeedia vahendusel, kus paljud maski kannavad. Raamat on palju siiram kui Facebook. Mürarikkas maailmas hoiame maske üleval, püüame kuidagi kaitsta end selle müra eest. Raamatut lugedes ei pea maski kandma.

Kriminull ei saa läbi ilma kurjategijata, miks inimesed sooritavad kuritegusid?

Impulsi või emotsiooni ajel, motiivid on ju alati väga inimlikud. Paljud kahetsevad seda pärast. Samas, psühhopaadid ei kahetse, sest nad ei oskagi kahetseda.

Kuidas käib kriminulli kirjutamine?

Kõige raskem pähkel raamatu kirjutamise juures on tegelaskujude piiritlemine ja väljamõtlemine, et nad ei oleks liiga sarnased. Tuleb mõelda, mis inimesed nad on ja mis neid kihutab teistmoodi käituma ja igasugu asju tegema. Esimese asjana peab paika panema, mis ajendab mõrvarit tegutsema. Peab välja raalima, mis kuriteoga tegu on ja miks ta seda tegi. Sealt edasi tuleb kõik muu.

Ja lugeja saab seda mõistatust siis lugemise käigus lahendada?

Jah.

Saaremaa on sageli filmide, etenduste ja seriaalide tegevuspaigaks, kas seal on mingi eriline aura? Kuidas teile kui Muhu saare elanikule paistab?

Saaremaal on legendid, mis seda aurat üleval hoiavad. Teate küll, saare naise naba, sõnajalaõied jaaniööl ja muu säärane. Eluaeg on räägitud, et saarlased polegi nagu päris eestlased, nad on rohkem piraatide järeltulijad. Saarlased on temperamentsemad kui keskmine eestlane ja natuke salapärase päritoluga.

Kirjaniku käest on seda hea küsida, mis võiks meie ühiskonnas paremini olla.

Mina tahaksin, et oleks vähem emotsioonide põhjal suurte otsuste tegemist. Nii pagulas- kui muudel teemadel on emotsiooni alati rohkem kui tervet mõistust. Soovin ka kõigile meediatarbijatele rohkem allikakriitilisust.

Raamatu esitlusel kirjutas Katrin Pauts palju autogramme. Foto: Endel Apsalon

 

Kriitikutele meeldib “Politseiniku tütar”

“Hästi kirjutatud ja kaval krimilugu, kus tegelased moodustavad oma tausta ja omadustega nauditava kombinatsiooni.”  (Sigrid Kõiv, Postimees)

“Eks see rannaküla õhkkond – ühest küljest kaunis ja eestlaslik, teisalt üksik ja pisut depressiivne – ongi see, mis sind raamatu külge kleebib.”  (Jaan Martinson, Eesti Päevaleht)