Kaukaasia šašlõkibaar kolis telgist majja
Tallinna-Narva maantee ääres Aluvere viadukti lähistel on alates septembri algusest avatud söögikoht nimega „Kaukaasia šašlõkk“. Samas paigas on kaukaasia- ja ukrainapäraseid roogi pakutud ka varem, kuid siis tegi ettevõtlik läänevirulaste perekond seda veel telgis.
Aivar Ojaperv
Šašlõkibaari peremeheks-perenaiseks on Karpaatidest pärit ukrainlane Anatoli Gritška koos abikaasa Heliniga, aga mõlemad kinnitavad, et see on rohkem kui pereettevõte: abiks on olnud ka sõbrad-tuttavad, lihameistriks on kutsutud sõpruskonda kuuluv armeenlane ja üks kokkadest on väimees.
Sõpruskonna ettevõtmine
„Anatoli oli töötu ja midagi oli vaja ette võtta,“ rääkis Helin. „Kuna see valdkond on südamelähedane, paljud sõbrad-tuttavad tegelevad sellega samuti, siis võtsimegi asja käsile. Sõbrad tulid appi, toetasid ka rahaliselt. Aga näiteks nädalavahetustel, kui kliente rohkem, käivad meie omad lapsed abiks.“
Šašlõkibaar tegutseb kunagise Aluvere kooli territooriumil ja uus hoone on kerkinud kooli abiruumi asemele. Koolimaja ise, muide, on veel alles ja kuulub Anatoli Gritškale, kuid sellega saab midagi ette võtta siis, kui peremees on pisut kapitali kogunud.
Mis aga hiljuti valminud baarihoonesse puutub, siis on see praktiliselt algusest lõpuni Anatoli Gritška enda kätetöö – väljast üsna tagasihoidlik ja konservatiivne, sisekujunduselt ootamatult hubane. „Mul olid välimuse osas ka suuremad plaanid, kuid muinsuskaitsjad nõudsid, et peab sarnanema vana hoonega. Suurt mänguruumi seega ei jäänud. Sisekujunduses kasutasin ära aga vanast korstnast pärit tellised. Seinad krohvisin ukraina-pärasel viisil ise, olen nooruses sellega tegelenud.“
„Ja ilma valehäbi ning pugemiseta tahan tänada Sõmeru vallavanemat Peep Vassiljevit – ta on meid dokumendimajanduses, hea sõna ja julgustusega ikka väga palju aidanud. Samuti maavanem Einar Vallbaum,“ palus Helin omalt poolt edasi öelda.
Üks mees sõi viis portsjonit
Söögikohast kirjutades pidanuks alustama muidugi söögist, mitte söögikoha väljanägemisest. Aga tõsi on ka see, et üks ei saa teiseta ja väljanägemine mõjutab igal juhul muljet. Kõnealuse söögikoha hubane ning maalähedane interjöör aitab kaasa ka sellele, et ooteaeg ei tundugi pikk.
Uue aja vanasõna ütleb küll, et pole halba sööki, on vähe ketšupit, kuid viimase võib viaduktialuses šašlõkibaaris tegelikult ära unustada. Kuulutaja maitstud armeeniapärane šašlõkk oli igatahes maitsev ja mis siinkirjutajale eriti imponeeris: portsjon oli suur, sellega andis ikka tegeleda. Kui nuriseda tahaks, siis lisandi kallal: friikartulid pole vahest ideaalseim pakkumine, aga nendest saanuks toitu tellides ka loobuda ja piirduda vaid tomati-kurgi ja rohelise salatiga.
„Rahvas on meid päris hästi vastu võtnud,“ kinnitas perenaine Helin. „Vanad kunded on alles, uusi on juurde tulnud. Eks vahel mõni ikka nuriseb ka – kiirustajatele ei meeldi toitude pikad ooteajad. Aga meie eesmärk ei ole pakkuda eelküpsetatud liha ja seda mikrouunis soojaks ajada. Kõik valmib alles pärast tellimuse saamist: värske liha on muidugi eelnevalt marineeritud, aga sütele küpsema läheb see alles siis, kui tellimus tuleb. Marinaad, süte ettevalmistamine ja küpsetusprotsess on aga juba kokkade saladus, isegi mind ei pühendata sellesse teemasse lõplikult.“
Šašlõkkide kõrval on n-ö hitt-toodeteks supid – hartšo ja ukraina borš. Selle viimase valmistamisele on spetsialiseerunud muide Helin. (Anatoli: „Mu ema õpetas teda, nüüd saab juba hästi hakkama.“)
Mõlemat suppi käiakse lausa teadlikult söömas. „Üks mees, kes oli äsja Ukrainat külastanud ja seal suppi söönud, nõudis spetsiaalselt meie borši – tahtis teada, kas see on ikka see õige. Lõpuks sõi lausa viis portsjonit järjest – küllap siis oli,“ muheles Anatoli.
Otsitakse klienditeenindajat
Väike mure on Anatolil ja Helinal ka: tööjõudu oleks juurde vaja, aga ei leia. Kuulutajas on nende vastava sisuga kuulutus ilmunud juba mõnda aega, helistajaid olevat ka, aga asja pole saanud. „Väljaõpe on kohapeal, vajadusel tagame transpordi Rakverest,“ kinnitas Anatoli. „Loomulikult ei saa me lubada endale üle jõu käivat palka, aga kui meil hakkab hästi minema, hakkab paremini minema ka uuel töötajal,“ lisas Helin. „Saan kinnitada, et kollektiiv on meil tore ja sõbralik, samuti ei tohiks töö igav olla, sest lisaks n-ö põhikundedele näeb siin palju möödasõitvat rahvast, sealhulgas palju turiste.“
