Kaunis klassika – „Väikesed naised“
Louisa Mary Alcotti romaani „Väikesed naised“ uus ekraniseering pakub kaunist klassikanaudingut.
Margit Adorf
Alcotti romaan ilmus esmakordselt kahes osas, 1868. ja 1869. aastal. Romaan räägib nelja õe elust läbi aastate ja tegemist on poolautobiograafilise teosega, see tähendab, et päris üks-ühele need sündmused nii ei olnud, kuid autor on sinna põiminud elemente enda ja oma õdede elust. Romaan sai kohe pärast ilmumist kriitikutelt sooja vastuvõtu ja muutus rahva seas menukaks.
Läbi aastate on seda lavalaudadele ja kinolinale toodud rohkem kui üks kord, esimene filmiversioon oli tummfilm ja valmis 1917. aastal. Juba 1918. aastal tehti veel üks tummfilm. Esimene helifilm valmis 1933. aastal, selles mängis peaosalist Katharine Hepburn. Esimene värviline film „Väikestest naistest“ tuli välja 1949. aastal ja seejärel saabus linastamistesse õige pikk paus. Alles 45 aastat hiljem, 1994. aastal ilmus uus kinoversioon, millest tänaseks on möödunud 26 aastat, seega paras aeg sama raamat uuesti filmi valada.
Isegi kui olete seda masti, et eelistate lugeda raamatuid ja mitte vaadata filme, siis soovitan ikkagi seda linateost vaatama minna, sest siin on raamatule tõesti au tehtud ja tulemus on väga kaunis. Tegemist on ajastufilmiga, veidi mõjub teatraalselt, kuid mitte häirivalt. Romaani sündmusi järgitakse üsna täpselt.
Nagu ikka, on ka uues filmis terve plejaad praeguse aja staare, Jo rollis Saoirse Ronan, Megina Emma Watson, Amy on Florence Pugh ja Beth Eliza Scanlen. Nende ema mängib Laura Dern, tädi March on Meryl Streep. Laurie rollis astub üles Timothée Chalamet.
Neile, kes ei ole raamatut lugenud, lühidalt sisust: Neli teismelist tütart elavad koos emaga suhteliselt kehvades oludes, arvestades seda, et varem on nad olnud jõukamad. Isa on olude sunnil kodust eemal, pastorina sõjas. On jõuluaeg. Vaikselt maalitakse pilt pere elust ja neljast õest, heategevusega tegelevast emast ja naabruse elanikest, kelle seas on nii vaeseid kui rikkaid. Kõik õed on omamoodi talendikad, igaühel on oma unistused.
Hiljem on teismelised juba täisikka jõudnud ning abielus, on harilikke pereprobleeme, on südamevalu. Lugu antakse edasi väga sümpaatselt, sel moel, et kaasa elamata jätta on tõesti raske. Kui teil just südame asemel kivi pole, siis pakub film tundelise poole pealt tõelist naudingut.
Kui üldse millegi kallal iriseda, siis selle üle, et nooremat ja vanemat versiooni õdedest oleks võinud mängida erinevad näitlejad. Teismeliste ja täiskasvanud tegelaste vanusevahe on ikkagi seitse aastat ja 30-aastased staarid ei ole enam kuigi veenvad 15-aastased.
Emma Watson saab tänavu juba 30-aastaseks. Võimalik, et tema puhul häirib see, et me oleme teda näinud Harry Potteri saagas päriselt teismelisena. Siiski, ka 24-aastane Florence Pugh ei ole oma noorema versiooni rollis kuigi veenev.
Kui see kõrvale jätta, siis on režissöör-stsenarist Greta Gerwig valmis saanud väga hea tööga. Gerwig alustas kinomaailmas ise näitlejana, mängufilme on tema käe all valminud seni vaid kolm, kuid eelmise filmiga, 2017. aasta „Lady Birdiga“ saavutas ta suure edu. Ka seal oli peaosas Saoirse Ronan. Uuest filmist tuleb väga hästi esile režissööri hea klapp näitlejatega ja tulemus on vastav – rollid on esitatud veenvalt ja detailitundlikult.
Esile tõstmist väärib ka filmi soundtrack (filmimuusika – toim.), mille autoriks vanameister Alexandre Desplat. Spotifys on see kuulamiseks täiesti olemas, soovitan üles otsida.
Viimane, kuid mitte tähtsusetu asjana mainiksin linateose üldist atmosfääri, valgustust ja tonaalsust – hästi mõnus. See on muinasjutuline, unenäoline, pehme, konkreetse looga väga hästi haakuv. Nii et kui hing igatseb klassikalist kinoelamust, siis see film on just teile.
Alt: Amy rollis näeb Florence Pughi, Megina Emma Watsonit, Beth on Eliza Scanlen, ema kehastab Laura Dern ja Jod Saoirse Ronan. Foto: pressimaterjalid
