Kehvapoolne õudukas jääb poolele teele toppama

Õudusfilm „Klaustrofoobid: unetus“ jätab plakatikujundusega mulje, justkui oleks oodata mingit kena deemonlikku lugu, kuid tegelikkuses pakub vaid näpuotsaga nõrka hallutsinatsiooni ja veidike verd.

Margit Adorf

Te ei jää mitte millestki ilma, kui seda filmi vaatama ei lähe. Aga kui lähete, siis ei juhtu ka midagi hullu, sest film nii halb ei ole, et üldse vaadata ei kõlbaks, kuid ega see pole ka mingi šedööver. Samas võib selle kehvapoolsusele kaldumise andeks anda ja loota, et režissöör Ian Hunt Duffy edaspidi julgemalt fantaasial lennata laseb, sest „Klaustrofoobid: unetus“ on tema esimene täispikk film.

Seni on Iiri juurtega filmimees teinud vaid lühifilme ja selles suhtes on ju suur saavutus, et esimene täispikk linateos on jõudnud rahvusvahelisse kinolevisse. Täispika filmi debüüdiks on see ka stsenarist Darach McGarrigle’i jaoks.

Tehniliselt on film päris hästi üles võetud ja nappide vahenditega on suudetud luua küll õudukale sobilik atmosfäär. Film algab paljutõotavalt, kõik võimalused on avatud. Kuid autorid on peljanud kalduda müstikasse, samas pole ära kasutatud ka teaduspõhiseid õudusi, mis kõik võib niisuguses suletud alas magamata inimetega juhtuda – nad jäävad oma loo jutustamisel lamedaks ja pinnapealseks.

Lugu algab sellega, et salapärasesse maa-alusesse laboratooriumisse saabub grupp noori, uue ravimi katsetele. Katsetamine on määratud kestma viis päeva, selle aja jooksul peavad katsealused viibima vaid labori ruumides. Mobiililevi seal maa all ei ole. Noorte jaoks tundub viis päeva terve igavikuna. Katsejäneste seas on nii neid, kes on ka varem erinevatel testidel osalenud, kui ka esmakordseid testijaid. Kõikidele antakse sama ravimit, mingit platseebot saavat kontrollgruppi ei ole. Mis ravim see täpselt on ja mille jaoks seda arendatakse filmist ei selgugi.

Selge on see, et muude kergemate kõrvalmõjude seast tõuseb esile üks ühine anomaalia: katsealustel tekib unetus. Ja kui üks neist lõpuks magama jääb, siis ta sureb. Üks katses osalejatest on meditsiinitudeng, tema käib laborijuhi arvutis nuhkimas ja käivitab sellega häireolukorra, mille puhul kogu labor 24 tunniks suletakse. Juba niigi üle 100 tunni ärkvel püsinud katsealused peavad veel ööpäeva jagu tunde vastu pidama, laborijuhataja aga saab põgenedes surma.

Surma hakkavad üksteise järel saama ka katsealused ja seda erinevatel proosalistel põhjustel – kes jääb niisama magama, kes tapab teise ära, kes tapab iseennast ära. Verd ja karjeid omajagu on, kuid kõik jääb õudusfilmi kohta siiski üsna hillitsetuks. Ainsaks hirmuäratavaks kõrvalmõjuks, mida filmitutvustus lubab, ongi seesama unetus, ilma igasuguste kummitusdeemonite, põrguväravate või muu üleloomulikuta. Surmastseenide puhul on veidike müstikasse kalduvaid hetki, kuid need on rohkem siiski tavalised meelepetted, mitte teispoolsus, teine dimensioon vms fantastika valdkonda kuuluv.

Lõpuks saabub likvideerimisgrupp, üks tegelane läbi suure häda pääseb ka, nagu õudusfilmides tavaks. Aga mille jaoks kogu seda kadalippu vaja oli, mis ravim või aine see lõpuks oli, kes midagi saavutada soovis – see jääbki selgusetuks. Filmist ei saa sedagi teada, mida pikaajaline magamatus inimesega teeb – kui juba teha teaduspõhine õudukas, siis ainult möödaminnes mainimisest, et magamatus on paha ja ohtlik, jääb väheks. Grimmiga on tegelasi püütud kurnatuks muuta, kuid ometi nad seal jooksevad ringi nagu noored sälud ja jaksavad pidada pikki dialooge.

Õudusfilmisõbrale jääb see linateos kindlasti lahjaks, kartlikuma kinokülastaja jaoks aga võib olla mõõdukalt verdtarretav. Film kulgeb hästi aeglases tempos ja kui see alguses on pigem psühholoogiline draama, siis lõpu poole muutub üha enam veriseks tagaajamisfilmiks. Lõppkokkuvõttes aga jääb kõik ikkagi toppama nõrga stsenaariumi taha, autoritel pole veel piisavalt julgust olla lopsakam, jälgim, teravam. Otseselt halb ei ole, aga väärt elamust ka ei paku. Näitlejad on kõik pigem tundmatud nimed, kui välja arvata labori juhi dr Burke’i rollis olev Pollyanna McIntosh, kuid temagi on pigem seriaalinäitleja nagu teisedki osatäitjad. Igal juhul võib öelda seda, et piinlikkust näitlejate rollitäitmise osas või tehnilise teostuse poole pealt tundma ei pea ja seegi on kiiduväärt saavutus. Jääme lootma, et režissöörilt tuleb edaspidi paremaid filme kui esimene näpuharjutus.